Veerand sajandit tagasi kurtis Susan Sontag, et kirjanduskriitikud on ületanud sisu-vormi vastanduse ainult sõnutsi - ning tegelikult vaatlevad tekste ikka veel sellest lähtuvalt.
Aare Pilv. On äranähtu nimetanud iluks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kirjanduskriitika pole seda vastandust sõnuski ületanud - seejärgi oleks Aare Pilve looming ja suur osa uuestki tekstikogust ennekõike «meta-line» «vormieksperiment». Või «kirjanduse mäng iseendaga, mitte elu kõnetamine».
Aare Pilvele ja kogu Erakkonnale on kõike seda inkrimineeritud küll ja küll, ent see märgib ainumalt suure osa kriitikute arengupeetust.
Ärgas kirjandusteoreetik
«Sisule» keskenduv kriitika kipub pahatihti raamatu või üksiktekstide süžeed ümber jutustama, «vormile» keskenduv kriitika loetlema epiteete, värvussõnu vms.
Mõlemad lähenemised on lugejale ja autorilegi ses mõttes kasutud, et ei ütle viimaks midagi sellest, kuidas mõte/tajumus õigupoolest tekstiks muutub. Aga just see protsess on kirjutamises kõige olulisem ja just sääl ei ole võimalik «sisu» ja «vormi» kuidagi eristada.
Aare Pilv on olnud samavõrd ärgas kirjandusteoreetik kui luuletaja. See ilmneb ka tema uues kogus, kuid siin saab ületatud ka selles jaotuses tavapäraselt peituv vastandus (kus «poeet» seondub «sisuga» - eelarvamus on, et «tõeline anne ei mõtesta ega teoretiseeri oma kirjutamist» - ja «kriitik» seondub «vormiga», tema ilukirjanduslikud tekstid on justkui pelgalt teooriate näited).
Aare Pilve tekstid on enamasti just nimelt sellest, kuidas tekst ise sünnib; niisiis korraga iseenda teraseimad kriitilised analüüsid ja sellesinase analüüsi maksimaalsed sulandamised «teksti enesesse».
Raamatu esimene osa koosneb küll nägemisse puutuvaist esseistlikest tekstidest, mida võib käsitada järgnevate luuletuste erilaadseks lugemiseks/tajumi-seks vajaliku tarkvarana - kuid samas on nende esseede poeetiline kujundlikkus niivõrd mõjus, et nad ühtaegu kujunevad juba ise «luuletusteks» ja muundavad iga järgneva essee «luuletuseks», mida eelnevas tekstis antud «programmi» abil hoomata.
Seega on «Nägemist» vägagi lähedane Valdur Mikita raamatutele - eriti on seda tekst «Silmatehnikad» (lk 12-13), esitades konkreetseid ilmatajumise meetodeid: «lugemine» on siin samas kategoorias «jõepinna», «lumesaju» ja «alleega».
Samas aimub ilmse mõjurina ka Jaan Unduski «Maagiline müstiline keel» - selle sarnaselt on Aare Pilve keelemängudes müstilist ambitsiooni, püüdlust «vaikuse esteetikasse», mingisse säärasesse nägemisse ja väljendamisse, mis lahustaks piirid nägija ja nähtava vahel.
Sestap on talle oluline unenägemine; sestap on raamatu käsikirja vaagivast meilivahetusest Lauri Sommeriga kujunenud erinevate müstiliste püüdluste pingestatud dialoog, mis sai siin raamatus teiste poeetiliste tekstidega võrdseks osaliseks (milline nöök keelemeestele, kes püüavad meid veenda selles, et lohakaks muutuv meiliortograafia ka mõtet laisemaks muudab!)
Raamatu (tavapärasemas mõttes) luuletekstid on niisiis harjutused Aare Pilve väljendatud nägemiseks (ja teistmoodi, «täielikumaks» lugemiseks); samas on need ka ise juba millegi vaatamised-nägemised.
Sügav inimlik lähedus
Tekst võib vaadata iseennast/enda tekkimist (lk 40, 43) või omaks võtta kellegi teise kirjutamisviisi (Kalju Kruusa, Wimberg, Hasso Krull…) või kaardistada ruumi, vahel ka haavudes selle järskudest muutustest(Rakvere, Jõgeva, koduümbruse poed).
Ja siiski… kõige lummavamad on siin raamatus tekstid, milles nägemist-tajumist ergastab sügav inimlik lähedustunne, olgu siis armsama, vanemate või koduse paigaga - «Pühapäeva hommikul» lk 47, «Haigrud ja kanad» lk 81, «Viimane luuletus selles raamatus» lk 83-84. Või siis sünnib mõjusaim tekst mõnest juhusest, kus autoril õnnestus olla tunnistajaks säärase läheduse sünnile («Teine veebruar», lk 36-37).
«Nägemist» võiks olla võtmeks Aare Pilve (ja miks mitte kogu Erakkonna) loomingule ka nende jaoks, kes selle siiani on arusaamatuks kurtnud.
Piiride lahustamine nägija ja nähtava, inimese ja keskkonna, poeedi ja teoreetiku, kirjutaja ja lugeja, keele ja looduse, teksti ja elu vahel - mis siin arusaamatut on? Kas luule viimaks saabki olla midagi muud?
Berk Vaher
kriitik