Gojko Mitic – staar, kes pole muutunud

Hästi säilinud: 62-aastane easterni-staar Gojko Mitic võiks kas või täna hobuse selga hüpata ja uuesti indiaanlast mängida.Kui mulle keegi kolmkümmend aastat tagasi oleks öelnud, et kohtun oma kunagise iidoli ja indiaani filmide supersangari Gojko Miticiga Tallinnas silmast silma, poleks ma seda ilmselt uskunud. Mitic polnud mitte ainult minu, vaid usun, et tuhandete minuealiste jaoks tõeline superkangelane ja meheideaal.

Mitic oli mees, kelle pärast kihutati kilomeetrite kaugusele külakinosse või jorutati linnas tundide kaupa piletisabas. Tüdrukud, nagu mina, ohkasid iga kord kinosaalist välja astudes oma unistuste lootusetust mõistes. Selge oli see, et külatänaval sellist mees juba ei kohta!

Alevi ainukesest leheputkast raske vaevaga hangitud Filmspiegelist välja lõigatud ja knopkadega hoolikalt voodipäitsisse kinnitatud värvipildid pidid asja ära ajama ka siis, kui Gojko ise oli end «Ulzanas» juba igaveseks surma mõistnud. Otsesõnu - Mitic oli tõeline täht, ükskõik missugust nime ta filmis ka ei kandnud.

Eile Miticiga Pimedate Ööde filmifestivali raames Tallinnas kohtudes tundus, et vahepealseid aastaid justkui polekski olnud - ta oli täpselt selline nagu aastaid tagasi oma hiilgerolle tehes. No jah, pisut vanem - aga ikkagi!

Kas kutse Pimedate Ööde festivalile oli teile üllatus?

Mul on väga hea meel selle kutse üle ja samas ka kahju, et ma pole siia varem saanud ajapuudusel tulla. Alles eile küsiti mu käest, miks ma pole vastanud kirjale, mis mulle kakskümmend aastat tagasi Eestist saadeti. See on kibe märkus ja ma pean tunnistama, et neid avamata kirju on mul kodus tohutu kast. Kui ma oleksin seda väga tõsiselt võtnud, poleks ma ilmselt jõudnud filmides mängida.

On selles teie jaoks veel mingit magusat nostalgiat?

On küll, see tunne on väga soe ja see läheb mulle väga korda. Kui mängin filmis, püüan anda endast parima ja olen rõõmus, kui inimesed selle hästi vastu võtavad. Igale filminäitlejale on see oluline, kui teda mäletatakse ja märgatakse. Eriline on aga see, kui sind mäletatakse veel aastate tagant. See tunne on mul praegu siin, Tallinnas.

Olete mänginud enam kui kolmekümnes filmis nii kinos, TVs kui teatris, neist pooled on olnud vesternid. Kas see ära ei tüüdanud?

Muidugi on see halb, kui näitleja on pandud mingisse väga kindlasse sahtlisse ja teda nähakse alati vaid ühes rollis. Ka mina olen seda tüdimust tundud ja ma olen püüdnud sellest välja rabeleda.

Kuigi pean ütlema, et endiselt tahetakse mind näha teatud tüüpi kangelaste rollis ja see on andnud mulle ka palju tööd. Muidugi teen kaasa ka hoopis teiselaadsetes rollides nii Saksa teleseriaalides kui ka erinevates teatrites.

Mis sai pärast endise Ida-Saksa kinostuudio DEFA lagunemist, kui lõppes indiaani vesternite edukas masstootmine?

See on tõsi, et see oli paljudele Ida-Saksa näitlejatele tõsine löök. Ma olin just ostnud endale väikese majakese ja mul oli selle ümberehitamisega palju tööd. Tänu sellele sain ma tegeleda hoopis praktilisemate ja toredamate asjadega. Tasapisi hakkasid tulema uued pakkumised ja üheks toredamaks nende seast pean ma Karl-May-Spiele tehtud Winnetou-teemalist vabaõhuetenduste sarja.

See tore suveteater tegutseb alates 1992. aastast Bad Segebergis Põhja-Saksamaal. See on imeline looduslike dekoratsioonidega vabaõhuteater, kuhu mahub korraga 8000 pealtvaatajat.

Kas teil on mõni eriliselt armas roll?

Ma pean vastama väga igavalt - mul pole sellist rolli. Armastan kõiki oma töid, need on mulle nagu oma lapsed ja mul on võimatu öelda, milline neist on kõige parem. Mõned on mulle aga rohkem muret valmistanud, eriti esimene - «Suure Karu pojad».

DEFA-l oli action-stseenide tegemiseks väga vähe kogemusi ja paljud võtted tehti ilma dublantideta. See nõudis väga head kontsentreerumisvõimet. Kuid mul on nende pikkade aastate jooksul vedanud, sest olen end suutnud õnnetustest eemale hoida.

Mida te arvate Hollywoodi action-filmidest?

Neid on häid ja halbu, kuid ilmselge on nende taotlus võimalikult palju raha teenida. Nende reklaam on nii võimas, et on tunne - kui sa seda ei vaata, jääd millestki väga olulisest ilma. Pärast vaatamist aga tunned end petetuna, sest sõnumit selles polnud.

Neile on kulutatud palju raha, kuid häid filme saab teha väga väikese raha eest. Kunsti ja kommertsi vahel tasakaalu leidmine on väga peen kunst. Ja kindlasti on väga raske olla reþissöör. Mina olen endiselt idealist, kes tahab, et inimene minu filmi läbi millegi võrra rikkamaks saaks.

Millega te praegu tegelete?

Jaanuaris tuleb välja üks uus film, milles me parodeerime Hollywoodi horror-filme. See film oli ka Berlinalel ja pälvis seal oma kategoorias sooja vastuvõtu. Ma mängin ise selles filmis ja tegin ka veidi reþissööritööd.

Praegu on ettevalmistamisel dokumentaaljutustusel põhinev põnevusfilm «Ülestõus», milles kehastan Vene marssalit Sokolovskit. Sõidan palju ka maailmas ringi ja püüan anda oma panuse võitluseks maailmas valitseva ebaõigluse vastu.

Kas tahaksite rääkida oma perekonnast?

Mul pole selleks aega olnud, olen ju kogu aeg hobuse seljas olnud! Võibolla on minu elu võimalus siiani mu suletud kirjade kastis, ma ei tea - kuid elan tänini üksi. Võibolla on aeg oma elu muuta just nüüd saabunud, ma pean selle üle mõtlema.

Kas teil on veel sidemeid oma sünnimaaga?

Olin seal puhkusel äsja septembris ja külastasin oma venda, kes tänini perega seal elab. Mu puhkus oli väga tore ja ma tundsin, et ma olen tervest maailmast eraldunud ja puhkan end täiesti välja. Jugoslaavia on mulle siiski valus teema ja mul on väga kahju selle üle, mis seal on toimunud. Nii mulle kui minu kaasmaalastele jääb vaid lootus, et asjad kord paremini hakkavad minema. Gojko Mitic ja tema filmid PÖFFil

Gojko Mitic on sündinud 1940. aastal Serbia külas Leskovacis. 20-aastaselt läks Mitic Belgradi sporditreeneriks õppima, sattudes kaskadöörina filmivõtetele. Sealt algas ka Mitici filminäitlejakarjäär.

DEFA linateoses «Suure Karu pojad» tegi Mitic oma debüüdi ja sai hoobilt kuulsaks. Tänaseks on 62-aastane Mitic jõudnud osaleda ligikaudu 35 filmis.

PÖFFil linastuvad: «Chingachguk - Suur Madu» - täna kell 18 Sakala keskuse väikeses saalis (vaatajatega kohtub ka Gojko Mitic) ja homme kell 16 kinos Illusioon (kohal ka Mitic); «Valged hundid» - 3. detsembril kell 18 Sakala keskuse väikeses saalis, «Ulzana» - 4. detsembril kell 18 Sakala keskuse väikeses saalis