Suumani tondihobu abielust tiibhobuga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kohtumisel Sass Suumani luule ja ta endaga leiab sellest kirjutaja end otsekui Jacques Prevert luuletuses «Kuidas portreteerida lindu». Seal oli nii, et kõigepealt tuli maalida puur ja siis kannatlikult oodata linnu ilmumist, selleks et siis ta jälle vabaks maalida.

Raamat

Aleksander Suuman
«Tondihobu tõugud vetikatega»
Huma, 2002 Ei ole midagi keerukamat kõige lihtsamast. Suumani lapsemeelse võltsimatuse ja näilise lihtsakoelisuse taha varjub mõistatuslik kunstnikuhing, kelle elutunnetuse sügavus ja ülitundlikkus ilmneb vägagi ulatuslikus metafoorikas, alates mütologismidest ja lõpetades iroonilis-imestava argikommentaariumiga.

Suumani luule salapära on paradoksaalsuses. Pealispindselt annab see end kätte, on avatud, üle lugedes veab sind aga alt. Luuletamine on luiskamine, ütleb Suuman kusagil ja täiendab - nii nagu vikati luiskamine.

Inimene meie kõrvalt

Paul-Eerik Rummo on Suumani luulemeetodi kokku võtnud «rafineeritud lihtsameelsuse» mõistes (Suu-man lausa kuulutavat «iga-vest lihtsameelsust»). Liivia Viitol on pidanud Suumani kultuuri ja argielu arheoloogiks, mis eeldab tema lugejalt samasugust pädevust, vähemalt samal lainel olekut, millel Suuman ise asub.

Suumani viimase kogu, 1957-2002 vahemikus kirjutatut valikuliselt kokku võtva «Tondihobu tõugud vetikatega» arvustuses kirjutab Asta Põldmäe Postimehes: «Asju on tema piltidel ja luuletustes alati vähe olnud, ainult kõige tähtsamad.»

Sassi peamiseks inspireerijaks ja ka ärritajaks on inimene meie endi kõrvalt: külavaheteelt, linnatänavalt, koosoleku- või näitusesaalist, kunstiklubist.

Simuna mees

«Unistav usalduslikkus» näib olevat tõepoolest see esimene pintslitõmme, mis Suumani portree salapära ehk veidigi iseloomustavamalt avab. Alguses, mis muide nihkub nüüd 1957. aastasse (mitte 1962, nagu väidab kirjanike leksikon), raamib seda kohati ilutsevgi kujundirohkus, kinniolek vahetus pildilisuses; küpses eas leiab see väljendamist teritatud mälestuslikus detailis, kujundiks vormitud tähelepanekus.

«Tähelepanek» ja «tähele panek» sobib ilmselt enim tähistama täna oma valikkoguga tagasivaatava, eaka luuletaja ja kunstniku, lihvitud naivisti loomingut. «Tähele panek» nagu «mehele või naisele minek», keelekujundi ja nähtava pildi abielu, lõppkokkuvõttes ei midagi muud kui tondihobu sugulus tiibhobu ehk Pegasusega.

Suuman on see Simuna mees, kes tiigi ääres suurt pruuniseljalist kiili lendamas nähes, mõtleb ta eelmisele elule tõuguna vetikate keskel ja tõstab ta siis tiibhobuse seisusesse. Nii saab Suumanil elust luule või õieti - nii ongi elu võetav luulena. Lõpuks Sassi «tähelepanek» tänasel päeval:

«Kultuuriauhind.

Eluaeg olen luuletanud,

et elan Kirjanike Majas.

Täna kirjutati sisse.

Rüütelkonna hoone, Anno Domini 2002 30. dets.»

    Tagasi üles