Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti osatakse praegu Eestis palju rohkem malet mängida kui ladina keelt kõnelda. Väga tõenäoliselt jääb see oskuste suhe veel pikaks ajaks pöördumatult kestma.
Samas on mul tunne, et iidamast-aadamast malemäng nihkub totaalse turumajanduse ja simulaakrumite ühiskonnas järjest enam justkui klassikalise filoloogia «ääreala» staatusse. Ladina keel ja korralik maletase oleks justkui ajast ja arust aristokraatlikud oskused, mis lepivad stoiliselt ühiskonna kolikambrisse surumisega.
Kuid male sisenes Eestisse just ladina keele kaudu. Juba 1270. aastate alguses pidas keegi munk Mauritius Tallinna kloostris usulis-moraalset jutlust ja see traktaat sisaldas mitu allegooriat seoses malega.
Pool sajandit hiljem keelab ordumeister Werner von Orlsen kaardimängu ja täringuheitmise, kuid lubab rüütelvendadele maleharjutusi. XIV sajandi keskel tõlgib Tartu toomkooli rektor Stephan ladinast alamsaksasse maleliste võrdlustega moraalijutluse.
Propaganda vankri ees
Ent mis sel kaugel keskajal juhtunul enam tormleva tänapäevaga pistmist? Malet mängivad nüüd ju üksnes friigi moodi nohikud ja penskaritest tarikad. Male oleks muutunud justkui mingiks müstiliseks nikerduseks, mille sisusse tungimiseks ei suvatseta ajusid liigutada.
Ometi kubises Tallinn veel veidi aega tagasi hiigelplakatitest, millel troonis malelaua ääres mõttesügavas poosis käiku tegev ja võitu kuulutav parteijuht. Mainekujundajad ja reklaamimeistrid taipasid praeguses ühiskonnas saladuslikku loori mähkunud male kui ajude mängu staatust, oimasid male sügavat olemust, aistisid selle mõistuslikku substraati, kloppisid selle «tarkade maagia» visuaalseks klisheeks, rakendasid propaganda vankri ette ja määrisid valijatele pähe.
Alles hilisemad positsioonianalüüsid paljastasid telereklaami seisude ja kogu nähtamatute vastaste-vaenlaste võitmise sisulist narrust. Kriitika näitas, et mängu sisulisi mõistjaid veel jätkub, kuid poliitiline bluff ei lasknud end neist eriti häirida. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka oma teed.
Olen silmanud kaupluse aknal valepidi ees malelauda, nädalalehes koguni 81-ruudulise(!) male reklaamitahvlit. Mona Lisa on juba ammu kilekottidel ja T-särkidel, 30 aastat tagasi Fischer-Spasski vastasseisu ajal läksid USAs moodi ruudulised sukad, mille meie kesksed parteidaamed nüüd eksklusiivsetest butiikidest välja võiksid tuhnida.
Et kirjutada malest, ei pea olema tingimata meister või kubermangu kraadiga võistlusmängija. Kirjakeelse teksti tegemise lisaks piisab sellest, et oskad partiist nakkuda, võidujanus põleda ning suudad malet armastada, selle vastu kirge tunda. Tunda, kuidas süda taguma hakkab.
Ma ei tea, kui palju olen malet mängides infarktile lähenenud, kuid südame on see mäng mitmel puhul puperdama küll löönud. Tunnistan, et mul pole karakterit kuiva teooria ja avangute taga istumiseks, hoopis huvitavam on lugeda maleajalugu.
Süda läheb kuidagi eriliselt soojaks, kui saad teada seiku vanade meistrite sageli traagilisest eluolust. Malet meeletult armastavate, kompromissitute Caïssa rüütlite rähklemise «maaletoomise» eest suurim tänu maleajaloolasele Valter Heuerile, kes avaldas oma esimese maleülesande diagrammi siinsamas Postimehes Kerese toimetatud malenurgas juba 31. detsembril 1943!
Lisaks sadadele artiklitele ja üldisele maleajaloole (male sünnist kuni aastani 1918, veel käsikirjas) on meister Heuer kirjutanud Keresest mitu mahukat loominguloolist biograafiat mitmes keeles.
Maletaja rahatähel
Keres ongi ainuke tippmaletaja (oma sõnul «mängija») maailmas, kelle portree on rahvuslikul rahatähel, Eesti Ivangorodi-Jaanilinna skandaalsel viiekroonisel, mille eest Narva kodutud saia ostavad. Tahan väga ka kahekümne aasta pärast oma õlle eest just kerese ja tammsaarega maksta.
Omaette alateema on kohvikumale. Maailmakuulsas Pariisi La Régenceis kui malekohvikute lipulaevas mängiti juba XVII sajandi lõpus, XIX sajandil lõi õitsele Viini tubakavingune kohvikumale.
Meil asutas papa Werner oma kohvitoa, kus simultaani andjaina on pead murdnud ka maailmameistrid Lasker (1909, ka Tallinnas) ja Capablanca (1913 v.k.j.). Möödunud sajandi alguse Eestimaa kubermangu turniire peeti Tallinna Kuld Lõvis.
Aga kas meil nüüd, XXI sajandi hakul veel kohvikus mängitakse? Mängitakse! Kuid hillitsetult, häbenedes või poosetava aktsendiga. Olgu võim milline tahes, Werneris, mis kandis nõukogude ajal Tartu nime, on alati malet mängitud.
Ka külastajate kirju kontingendiga Illegaardis tavatsetakse nüüd nuppe liigutada. Meister Heueri andmetel on praegu Tartu Ülikoolis õppivate filosoofide ja füüsikute hulgas päris kibeda käega, tõsiselt entusiastlikke malenoorsande.
Tallinnas mängitakse mõnikord KuKu keldris, kus on minu teada praegu vähemalt kolm komplekti malendeid. Kirjanike, heliloojate, teatraalide jms seas on alati tõsiseid malehuvilisi olnud.
Lisaks vanadele paadunud välgutajatele (vennad Tuulikud, Ehin, Vetemaa, Vanapa, Kivine, Mälk, Kall, Baskin, Järvet jt) paistavad nüüd ka verinoored kirjamehed-naised malest huvituma hakkavat. Ja see pole pelgalt poos.
Vahepealt on aga kadunud just minuealiste, selliste 40-50-aastaste kirjameeste-malehuviliste põlvkond. Muideks, oktoobri valimisreklaamile mõeldes on naljakas paradoks see, et malet mängitakse ka Vabaduse väljaku äärde jääva tennisetribüüni aluses Grillbaaris, mida tuntakse küll rohkem Peldikubaari nime all.
Tegelikult peaks igas vähegi hubases, «kolmandaid eestlasi» koondavas ning endast ja teistest lugu pidavas kohvikus olema malendid käepärast küsida. Kui pole, võib mängida pimesi. Ent selleks on õllekruusi ääres jutusuminas raske keskenduda. Pimesi mäng on rohkem sihukeste vangikongis igavlejate jaoks, kellel on oskust selleks pingutuseks.
Mulle teadaolevail andmeil kuulub pimesi mängu rekord Ungarist pärit rahvusvahelisele meistrile Fleschile, kes andis poolteist ööpäeva järjest 52 laual simultaani, kaotas sel ajal kehakaalust kolm kilo ning sõi liitrite kaupa joodud kange kohvi kõrvale kaks kilo shokolaadi.
Rohkem malenurki
Arstid peavad säärast ülemeeletut pingutust ajudele parandamatul kahjulikuks, kuid ilmameister Alehhin mängis pimesi korraga 28 laual (1925), Reti samal aastal 29 vastasega ja Argentina suurmeister Najdorf võttis korraga pimesi ette üle neljakümne vastase.
Inimese ajudes vedelevat palju kasutamata ressurssi, ent male kui reeglitega piiritletud mängu teoreetilisele lõplikkusele vaatamata ei suuda ka kõige avanenumad ajud mitte kunagi seda kuninglikku mängu lõplikult hõlmata. Vaevalt, et lähimail aastakümneil ka superkompuuter malet ammendada suudaks.
Alati on mõnusam mängida, kui sellest mängust kirjutada. Ootan eesti poliitmajanduskeskselt ajakirjanduselt uusi malenurki, uusi diagramme, uusi väsimatuid Albert Burmeistri vaimus toimetajaid. Pseudomüstiline loor tuleb male ümbert dekonstrueerida, mängule uus õhin sisse puhuda!
Tarmo Teder
kirjanik, Sirbi toimetaja