Vinogradov pakub Ameerikat naeruga pooleks

Kild Valeri Vinogradovi Ameerika-teemalisest projektist «American Beauty». Coca-Cola on sama oluline kui vabadussammas. Foto: Jaanus Heinla

Näitus

Valeri Vinogradov

«American Beauty»

Tallinnas KU galeriis

13. detsembrini

Igal suurel maal on omad ikoonid. Ameerika ikoonideks võib pidada dollarit ja «tähtede ja triipudega» lippu. Dollar on muidugi olemuslik – see kajastab materiaalset heaolu, ja mitte ainult kohapeal Ühendriikides, vaid ka mujal, eriti näiteks Venemaal. Lipp muidugi ka, see lehvib seda laiemalt, mida suurem on patriotismipuhang.

Need, kellele Ameerika ei meeldi, põletavad seda, justkui hukates vaenlast sümboolselt. Ja siis muidugi veel Oncle Sam, samuti demokraatia sümbol, aga ka tänuväärne tegelane omaaegsetes ameerikavastastes karikatuurides.

See on praeguses Valeri Vinogradovi väljapanekus küll väikese laualambi alusena. (Päeval, kui ma seda näitust vaatasin, oli selle ette asetatud küll silt «Ajutiselt ei tööta», aga ega demokraatiagi alati toimi.)

Peale nende on Vinogradov eksponeerinud teisigi ready-made objekte, mis nii kitšilikud kui vähegi annab olla, et hakkad kahtlema nende tõetruuduses. Meele tegi härdaks Ameerika lipu ette alusele asetatud Barack Obama portreega lillevaas «Hope».

See oli nii pentsik, et kujutasin mõttes ette, kuidas oleks olnud, kui meil oleks viimaste presidendivalimiste aegu paisatud müügile lillevaase Toomas H. Ilvese portreega ... oli ju tema samuti lootus. Ei tea – see, mis passib suurele rahvale, võib väikeste juures muutuda naeruväärseks, aga võib-olla ei olnud meil ka lootus nii suur.

Disney maailm

Näituse dominantideks on neli kuldsetes raamides portreed Walt Disney Minnist ja Miki-Hiirest ning piilupart Donaldist ja Daisyst. Inimlikud kangelased tema filmidest.

Kui 1973. aastal ilmus Eestis koomiksiraamat Disney kangelastest, siis kirjutati selle eessõnas, et «Disney loomad said nii tuntuks ja armastatuks, et neid hakati kasutama mänguasjadena ning mõeldi välja erilised pildisarjad, mis jutustasid naljakatest juhtumitest nendega. Ja isegi nüüd, kus Disney ise on juba mitu aastat surnud, jätkavad ta endised töökaaslased sarjade välja­andmist».

Nii ka Vinogradov.

Tema tehtud portreed Miki-Hiirest ja Donaldist on sedavõrd meisterlikud, et need võiksid leida koha kui mitte Walt Disney perekonnamuuseumis San Fran­cis­cos, siis mõnes disnilandis kindlasti.

Enamikule inimestest Ameerika siiski meeldib, meeldib ka Vinogradovile, sest mis ta muidu seda näitust oleks korraldanud. Ta on seal tihti ja kuude kaupa viibinud, enamasti Arizonas. Arizona ei ole muidugi kogu Ameerika, aga osa sellest ikkagi. Eestist rohkem kui kuus korda suurem osariik, valdavalt täis mäestikke ja kõrbeid.

Burger ja Arizona

Need maastikud on kohal ka praegusel näitusel Anne Parmasto maalide näol, millele Vinogradov on lisanud oma atribuutika. Nii on sündinud omamoodi installatsioonid, mille teravmeelsus annab vaatajale aimu Vinogradovi Ameerika-nägemusest, teatud klišeedest, mida ta on tabanud.

Ent see, mida me nende maalide ees näeme, võiks praegu, mil ameerikalik elustiil on levinud pea kõikjale, kuuluda igale poole. See, et Coca-Cola, hamburger või Cameli sigaretid on midagi eht-ameerikalikku, on kindlasti eilne päev. Sageli ei meenugi see enam, kuna neist on saanud juba ammu globaalsed brändid.

Kuid Vinogradov tuletab seda uuesti meelde – just need Arizona maastikud tekitavad lahutamatu seose selle kontinendiga. Siin on Coca-Cola purke («Janu»), hamburger («Hommikusöök»), Cameli sigaretipakk («Ma kõnniks sada miili, et saada Camelit») jne.

Ja on ka midagi võõrast – sigaretikonidest maastiku taustal on saanud «Vene jälg». Ütleme, et üks jälg, kuna päris täpselt ei olegi teada, palju venelasi praegu Ameerikas on.

Mõni aasta tagasi oli neid nelja miljoni ringis, aga kõik ei suitseta ka. Ja kõigi hommik ei alga ka nii sitaselt, nagu «Päeva algusest» mulje võib jääda. Aga eks igaüks vaata, kuhu ta seal astub. Vinogradov ei ole seal igatahes kurvastanud.