Birgitta kloostrid teevad kristlikku koostööd

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sellest, milline on elu tänapäeva kloostris, räägib Birgitta õdede sõber Lagle Parek.

Kuidas uus ja vana klooster omavahel läbi saavad?

Väga hästi, kaks ilusat maja seisavad kõrvuti. Uue maja projekteerimise juures oligi väga tähtis meeles pidada, et vanad kaunid varemed ei lubanud enda kõrvale kehva arhitektuuri. Õnneks tegid meie arhitektid sügava kummarduse vana kloostri varemetele ja uus maja respekteerib neid, olgugi et on supermoodne. Ta ei häiri vana kloostrit kuidagi ja nad sobivad hästi kokku.

Uues majas elatakse sisulist kloostrielu, varemed on avatud külalistele ja ordu ainult haldab neid. Kultuur on sajandeid kloostrites elanud, seda on säilitatud ka sõdade ja viletsuste ajal. Tänapäeval ei ole enam sellist ülesannet, kuid kultuurikandjaks tahab klooster ikka jääda.

Pirita klooster on juba sajandeid varemetes seisnud. Kuidas üldse tekkis mõte siin kloostrielu taastada? Miks ei tehtud korda vana kloostrit?

Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist saabus siia Birgitta ordu ülem. Niisuguseid varemeid kui Pirital birgitiinidel mujal ei olegi, ja nende juurde tagasi tulemata jätta on võimatu. Otsiti ja leiti võimalust maaostuks, ja nii siia uus klooster kerkiski. Vana kloostri alune maa kuulub riigile ja meie ainult haldame seda.

Praegu on meil uljas mõte, mida toetab ka Tallinna linnavalitsus - saada kloostrivaremete peale kokkupandav katus, siis oleks võimalik seda rohkem kontserdipaigana kasutada. Varemetes on väga hea akustika, kuid meie ilm on ju niisugune, et üht tõsist kontserti ei saa planeerida ilma katuseta hoonesse. Oleme vaadanud seda kohta paljude lavastajatega ja fantaasia hakkab igaühel kohe tööle.

Missugune on nunna päev?

Juba Birgitta nägemus oli, et kõik õed peavad elamiseks vajamineva teenima ise oma tööga, ja ka kõik vahendid, mis lähevad heategevuseks, peavad olema oma kätega teenitud. Birgitiinide tööks on kõikjal maailmas hotellide pidamine. Igal pool, kus elavad õed, on külalistemajad, ja kõik tööd teevad seal needsamad õed.

Kusjuures tööd on päris palju. Hommik algab kella kuue ajal ühispalvega, pool kaheksa on missa, päeval on mitmed palvused, aga igaüks võib loomulikult ka iseseisvalt palvetada kas toas või kabelis. Õhtul on viimane palvus kell üheksa. Töö ja palve vahelduvad päev läbi, põhimõte on see, et need oleksid ajaliselt tasakaalus. See ongi nunnade elu.

Pirita kloostri külalistemajas on 20 tuba, kus saab öömaja 41 inimest. Ütlete, et õed teevad kõiki töid - see tähendab, et neil peab olema hulk oskusi.

Need tulevad aja jooksul, väga palju õpitakse töö käigus. No ega siin midagi hullu ka pole, kõige keerulisem on ehk söögitegemine. Eks sedagi õpitakse üksteise kõrvalt, nunnaks saades on ju igaühel juba oma oskused. Ega kloostrisse väga noorelt ka tulda. Alla 18-aastasi vastu ei võeta, paljud tulevad kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates ja neil on juba mitmed oskused. Meil on siiski ka üks majahaldaja - elektroonikainsener, kes kogu tehnilisel poolel silma peal hoiab.

Kes praegu kloostris elavad?

Õed on eri rahvustest: neli Indiast, kaks Mehhikost, üks Itaaliast ja üks Eestist. Peagi lisandub teinegi eesti õde, kes hakkab lõpetama õpinguid Roomas.

See on väga eksootiline koosseis. Toon ühe näite: Indias, kus on kuum, isegi palav kliima, on võimalik väga vähesega ära elada ja hakkama saada. Meie siin põhjamaa külmas peame aga hirmus palju rabelema, et hing sees seisaks. Juba see geneetiliselt kaasa antud erinevus on väga kõnekas. Aga need erinevad inimesed peavad koos hakkama saama, koos töötama.

Võibolla see eri rahvuste miksimine kloostris aitabki kõigil koos eksisteerida. See on inimkonna eksisteerimise väga tõsine mure. Ka meie kloostris tuleb hommikust õhtuni seda probleemi lahendada. Juba toitumisharjumused on erinevad. Üks päev teeb süüa mehhiko õde, siis jälle india õde, itaallanna või eestlane.

Sundida hindut mulgikapsaid või itaallasi kohupiima sööma, on täiesti võimatu. Need erimeelsused tuleb aga kuidagi ületada. Igapäevane kloostrielu - pidev kuuletumine, leppimine, alatine tolerantsus ja teise armastamine - on keeruline ja kasvatab inimest väga. See on elukool, mis on kindlasti omamoodi päris karm.

Kas nunnad jäävad pensionile?

Ei, seda kindlasti mitte. Nad elavad ka vanade inimestena ikka kloostrielu edasi. See on nii nagu vanasti suurtes peredes, näiteks talupereski oli. Kui vanake ei jõudnud enam muud teha, istus ta pliidi ees ja pani puid alla, ühesõnaga tegi midagi jõukohast. See printsiip kehtib ka kloostris - kõik teevad seda, mida jaksavad. Üks vana nunn ütles mulle kunagi, et talle meeldib väga kloostris perena koos elamine, et ei ole vanadekodu.

Miks läheb inimene kloostrisse, miks ta tahab saada nunnaks?

See on kahtlemata kutsumus. Sundida selleks kedagi ei saa. Ja see arvamine, et tullakse õnnetu armastuse või üldse millegi pärast, on täiesti vale. Kordan taas - kloostrisse ei tulda millegi pärast, vaid see on sisemine vajadus. Muidu ei pea siin vastu.

Ega nunnaks nii lihtsalt saagi. Esimene aasta elatakse kloostri juures, kohustusi veel ei ole. Lihtsalt inimene peab nägema, kuhu ta tuleb, ja ka õed näevad, kes tahab tulla. Ordu kaitseb ennast, ja täiesti õigustatult, juhuslike inimeste eest. Ordu ei taha kellelegi haiget teha, tekitada õnnetuid inimesi, ja sellepärast on tulek kloostriellu tehtud pikaks ja küllaltki raskeks.

Õpitakse üksteist tundma. Üks kogenud ema - kloostri ülem - näeb väga kiiresti ära, kas see inimene sobib kloostrisse või mitte. Inimene ise saab ka küllalt kiiresti aru, kas kloostrielu sobib talle või mitte.

Pirita klooster nimetab ennast oikumeeniliseks, kuidas seda seletada?

Juba Birgitta oli koostöö arendaja. Birgitiinide järjepidevus katkes reformatsiooni tulekuga. Meie ordu taastus möödunud sajandi teisel kümnendil, taastajaks oli rootslane ema Elisabeth, kes nüüdseks on õndsaks kuulutatud. Ta oli algselt luterlane ja kristlaste koostöö idee kandja. Meie ordu praegune ülem on ka väga suur kristlaste ühistöö pooldaja. Nagu seda on ka praegune paavst.

Iga tark inimene saab aru, et meie pääsemine on ainult koostöös, nii kõrgel kui ka madalal tasandil. Minu meelest on see probleemide probleem nii Eesti riigis oma pisikestes pusimistes kui ka rahvusvaheliselt. Sellepärast oleme ka meie oikumeenilised.

Ordul on maailmas oikumeenilised keskused, sellena näeb meidki ordu ülem. Oma nime - Pirita klooster - kanname ajaloole tuginedes.

Pirita klooster

• Pirita klooster oli Vana-Liivimaa suurim klooster.

• Tallinna kaupmeeste asutatud pühale Birgittale pühendatud nunnaklooster ehitati 15. sajandi esimesel poolel ja see langes tuleroaks 16. sajandi lõpul.

• Tallinna kuulsaima varemeis hoone - Pirita kloostri - kõrvale kerkis 2001. aastal uus kloostrihoone.

Tiiu Pikkur
ELTT toimetaja

    Tagasi üles