Viis lavastajat on tulekul: lähipäevil näitavad Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 21. lennu üliõpilased nukuteatri erinevatel lavadel, mida nad kahe ja poole aastaga on õppinud.
Noored lavastajad teevad maratoniga äkkrünnaku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisisõnu - nood viis, kes lavakunstikoolis lavastamist tudeerivad, esitlevad oma esimesi publikule näidatavaid töid. 24. jaanuaril esietenduvad noortele vaatajatele adresseeritud Kõrgema Lavakunstikooli III kursuse lavastaja- ja näitlejaõppe eksamitööd.
Viisik - Laur Kaunissaare, Eva Klemets, Mart Koldits, Janika Sillamaa ja Kadi Tudre - kulgeb materjalivalikul laia diapasooniga. Käeproovid algavad Mrožekiga ja lõpevad Tshehhoviga. Väärikas valik.
Muuseas, vaid kuuel päeval jaanuari lõpus ja veebruari alguses saab näha (olgem siis kõrgelennulise suuvärgiga) eesti teatri järgmist, praegu alles kujunemisjärgus põlvkonda.
Kahe tsüklina kolmel päeval järjest etenduvad Gersche «Liblikad on vabad» Kadi Tudre lavastuses, Mrožeki «Pidu» Mart Kolditsa lavastuses, Frieli «Molly Sweeney» Laur Kaunissaare lavastuses, Mrožeki «Politsei» Eva Klemetsi lavastuses ja Tshehhovi «Karu» Janika Sillamaa lavastuses.
Mängivad nende kursusekaaslased 21. lennust, kunstnikena astuvad üles Eesti Kunstiakadeemia lavastuskunsti osakonna üliõpilased.
Kuid - igavene küsimus on õhus. Kes on need viis? Kes pürib uueks Nüganeniks, kes järgmiseks Undiks? Kelle kanda jääb Mikiveri roll? Vastuseid pakuvad tulijad ise.
----------------------
Kadi Tudre
Leonard Gersche «Liblikad on vabad»
Lavastaja Kadi Tudre, kunstnik Marge Martin (EKA)
Juhendaja Elmo Nüganen
Liigutav lugu pimedast noormehest, kes armub naabritüdrukusse. Aga tüdruk tahab saada näitlejaks.
Esietendus: 24. jaanuaril kl 12
Kõik on huvitavad - nii Elmo Nüganen, Mati Unt kui Mikk Mikiver, kinnitab Tudre. Ning hea meelega eviks ta kõiki neis kolmes peituvaid omadusi. Kui vaid saaks. Aga muidu - terve elu Tartus elanud Tudre õppis aastat kolm alma mater’is teatriteadust, leidis, et see pole see, ning sättis end lavakunstikooli. Miks just see lugu?
«Mulle meeldivad inimesed ja elu - selle teksti teema tundus põnev,» räägib ta. Tekst ja teema olid nii head, et lugu pakkus pinget prooviprotsessi lõpuni, ilma et lavastaja oleks nõrkenud. «Proov on mu armastus,» meenutab Tudre Efrose tõdemust.
Vaatajaile soovitab aga oma esilavastust naermiseks või järele mõtlemiseks. Selle üle, et kui tühine on elu ning kui väikestest asjadest see koosneb. Ning et elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta.
Mart Koldits
Slawomir Mrožek «Pidu»
Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Riina Degtjarenko (EKA)
Juhendaja Priit Pedajas
Poola kuulsaima nüüdisdramaturgi näidend kolmest sellist, kes murravad sisse tühja ruumi, lootes eest leida pidu.
Esietendus: 24. jaanuaril kl 20
Eesti teatri lavastajaiidolid on selle tegelase puhul laiali jaotunud. Nii ei soovi Koldits olla uus Nüganen, Unt või Mikiver, vaid evida kõigi hittlavastajate puhul neid külgi ja kallakuid, milles nood eriti head on. Ehk olla süntees, mil nimeks Koldits.
Tallinnas sündinud Koldits oli enne lavakunstikooli pedagoogikaülikooli reklaami- ja meediatudeng ning üsna pikalt - kolm aastat. Nüüd kiidab, et lavastamisel võlub teda aja, ruumi ja enda eluga eksperimenteerimine.
«Pidu» on Kolditsa kinnitusel lugu, mil äärmiselt põnev ülesehitus. Lisaks boonuseid - selle näitemängu teemad ärgitasid end lavastama. «Kuradi hea tükk ja kuradi head näitlejad!» sõnab ta. Teemadeks igikestvad küsimused. Kas või: kus lõpeb kunst ja kus algab elu? Või nagu Koldits ise hüüatab: «Kus on pidu?»
Laur Kaunissaare
Brian Friel «Molly Sweeney»
Lavastaja Laur Kaunissaare, kunstnikud Mari-Leen Peep ja Mari-Ann Mardo (EKA)
Juhendaja Merle Karusoo
Populaarse iiri dramaturgi näidend pimedast naisest, kes operatsiooni läbi sai nägijaks, kuid siit tema probleemid alles algasid.
Esietendus: 24. jaanuaril kl 12
Kui on valida, kas Mati Unt, Elmo Nüganen või Mikk Mikiver, tahaks Kaunissaare olla kui Elmo Nüganen - sama särav inimene. (Unustage siinkohal lavastaja Nüganen!) Seni, kuni Nüganeni särani ulatuma hakkab, on ta Pärnu poiss, kes õppinud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ning nüüd siis lavakunstikoolis.
Kaunissaare kinnitab, et lavastamisel on oma võlu: võimalus luua uusi maailmu ning oma mõtteid teisiti ja teiste kaudu väljendada. Miks valis «Molly Sweeney»? «Usutav ja elulähedane materjal, mille teemad on üleajalised,» tõdeb ta. «Tundub, et olen neid inimesi, kes selle loo tegelased on, juba ammu tundnud.» Pealegi pani see näidend Kaunissaare mõtlema maailmaparandamise vajalikkuse üle. Ka ta ise on väikest viisi maailmaparandaja. Lavastaja asi.
Eva Klemets
Slawomir Mrožek «Politsei»
Lavastaja Eva Klemets, kunstnik Mihkel Ehala (EKA)
Juhendaja Elmo Nüganen
Mrožeki klassikaline komöödia politseinikest, kes on hädas ja ahastuses, kuna riigi viimane poliitvang tunnistas end lojaalseks. Politseiaparaati pole enam vaja...
Esietendus: 24. jaanuaril kl 16
Tahaksin olla Eva Klemets, kõlab vastus küsimusele «kas Unt, Nüganen või Mikiver?». Ehkki tunnistab - Nüganeni lavastused on südamelähedased olnud, sest on nii lihtsad. Muidu liigitab Tudre end õige lihtsalt: naine ja oma ema tütar. Pärit Kehrast, vabrikutööstuse kandist. Miks Mrožek? «Väga naljakas ja ühiskonnakriitiline.»
Lavastamisprotsess oli ühtaegu keeruline ja õpetlik. Lugu, kus noor lavastaja nägi esmapilgul vaid teemat «süs-teem», hakkas käes kasvama ja kasvatas endale külge keeruka inimsuhete kihi.
«Proviisor Nüganeni abiga,» muigab Klemets. Üht aga lavastaja lubab: «Kui rahvas tahab tsirkust ja leiba, siis tsirkuse ta sellest lavastusest saab - leiba võivad pärast etendust ostma minna need ühiskonna liikmed, kes võivad seda endale lubada.»
Janika Sillamaa
Anton Tshehhov «Karu»
Lavastaja Janika Sillamaa, kunstnik Mari-Liis Tigasson (EKA)
Juhendaja Priit Pedajas
Üks Tshehhovi enimmängitud komöödiatest. Naiste pärast palju kannatanud mõisnik tahab noorelt leskproualt kätte saada tema kadunud mehe võlga.
Esietendus: 24. jaanuaril kl 20
Ehkki lauljast tulevane lavastaja Janika Sillamaa peab lugu nii Mati Undist kui Elmo Nüganenist, on ta üsna kindel, et temast ei saa lavastajana ei üht ega teist. Miks?
«Olen naine ja noorem - sestap mõtlen ka teistmoodi,» põhjendab Sillamaa. Tallinnast Rahumäelt lavakunstikooli tulnud Sillamaa ütleb, et lavastajaks tudeerima ärgitas teda ema Kaari veetud laste amatöörteater. Huvi kasvas üle pea, tuli kooli minna. Nüüd siis, kui esimene samm (st esimene lavastus) kaane all, loodab Sillamaa vaid, et ast poleks liig pikk: kuidas jääks sel juhul järgmiste sammudega?
Tshehhovi «Karu» pälvib Sillamaa sõnul materjalina vaid ülivõrdeid. Oleks midagi kehvemat võtta, kui klassikute rivi on hiigelpikk - kõlab lisandusena. «Muhe tükk ja ohtralt äratundmisrõõmu,» soovitab lavastaja ise soojalt. Lisab veel: «Lustiga tehtud.»