Suri Vanemuise näitleja Heikki Haravee

Allan Keian
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

23. jaanuaril suri ligi pool sajandit Vanemuse teatris töötanud näitleja ja lavastaja, Eesti Näitlejate Liidu auliige Heikki Haravee.

Haravee sündis 1924. aastal Tallinnas ja lõpetas 1943. aastal Tallinna Reaalkooli. Seejärel asus ta õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, et omandada teatritarkuse aluseid suurmeistrite Ants Lauteri, Priit Põldroosi, Leo Kalmeti ja Felix Moori käe all. Instituudi esimese lennu lõpetajate koosseisus sai Haraveest lühiajaliselt (1949-1951) tegutsenud Lõuna-Eesti Teatri näitleja ja dekoraator. Pärast teatri sulgemist viis teatritee Haravee kümmekonnaks aastaks (1952-1960) Pärnu teatrisse, kus lisaks kaalukatele osatäitmistele valmisid ka esimesed lavastused. 1960. aastast algas Haravee pikk ja töömahukas periood Tartus Vanemuises. Teinud meeldejäävaid rolle Kaarel Irdi ja Epp Kaidu 1960. aastate kõrgperioodi lavastustes - nagu näiteks Ajalooline Tõde «Kihnu Jõnnis», (1963) ja Paris «Saalemi nõidades» (1969) - sai Heikki Haraveest läbi Moskva GITISes läbitud rezhiikursuste toonase Vanemuise-keskseid lavastajaid. Lisaks sõnalavastustele, nagu näiteks Ibseni «Kummitused»(1965) ja Undi «See maailm või teine» (1966), lubas tema loomupärane musikaalsus end teostada ka ooperi- ja operetizhanris, tuues lavale Verdi «Rigoletto» (1966). Muusikateatri lavastajana jätkas Haravee pisteliselt hiljemgi. Teda jätkus õpetama ka tulevasi näitlejaid Vanemuise erinevates stuudiotes, koolitama näitekunstihuvilisi Tartu Ülikoolis, juhendama taidlusnäitlejaid, mängima filmi ja kuuldemängudesse. Uus arengujärk tema kui näitleja loomingus paigutus 1970. aastate teise poolde, kuhu jäid etapilisteks saanud Kaprali osatäitmine «Tagahoovis» (1974) ning «Põrgupõhja uue Vanapagana» Kaval-Ants (1976). Uue pilguga end vaatama paneva osatäitmisena jääb teatrilugu mäletama tema mööblikaupmees Solomoni rolli Milleri «Hinnas» (1986). Siit edasi oleme tunnistajaks Haravee kui küpse meistri osatäitmistele, seda eriti Jaan Toominga lavastustes. Haravee ligemale pool sajandit kestnud tööpäev Vanemuises kestis peaaegu elu lõpupäevadeni: veel nädal tagasi astus ta üles meeldejäävas pisirollis lavastuses «Salakavalus ja armastus». Stabiilsus, tagasihoidlikkus, vaoshoitus, sünnipärane väärikus, sisemine erudeeritus, filosoofiline plaan, laitmatu maitse ning suureks mängitud «väikese inimese» olemus - nii on iseloomustatud Heikki Haraveed näitleja ja inimesena. Teater Vanemuine Teater Endla Eesti Teatriliit Eesti Näitlejate Liit Ärasaatmine Tartus Vanemuise teatri suure maja fuajeest 28. jaanuaril kell 14. Pärgi palutakse mitte tuua.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles