Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arteri kaanepoisil Igor Mangil on see hea omadus, et tema ennustused ei lähe täide. Kindlam ja puhtam tunne on juttu ajada Tartu tähetarga Ilmari Karroga, näiteks küsida, mida ikkagi tähendab, kui öeldakse lamba või kitse aasta. See sõnake
või
, mida ta tähendab?
Karro seletas, et kits on meile jõudnud Hiinast Venemaa kaudu, seevastu lammas on Jaapani päritolu, levinud ka näiteks Soomes. Oleneb maast ja rahvast. Kellel on Rott, kellel Hiir. Ja kui kuskil maal ei tunta metssiga, siis sealse rahva loomakalendris on siga.
Aga must lammas eestlaste fraseoloogias? Tema nüüd küll astroloogiline tegelane ei ole, hoiatas Karro.
Palju kergem mul sellest hoiatusest ei hakanud. Meelde tulid sekeldused ajalehtnikega, kes kipuvad «hirmus ilusti kirjutamise» lõksu langema, kiskudes toimetajadki kaasa.
Ammusel Edasi ajal sai vahva koolikirjasaatja hakkama lausega, et «meie ainus komnoor Ants on meil klassis must lammas». Ähmi täis redigeerija tõmbas lamba maha ja tegi komnoorest valge varese - erandlikud olendid mõlemad! Lehte see värk ei läinud. Päästis seletus, et kellel pea ei jaga sõnade telgitaguseid, see on ajakirjanduses must lammas.
Musta ehk kärnase lamba kohta ütleb «Fraseoloogia sõnaraamat»: mingi kollektiivi elulaadist, tõekspidamistest hälbinud ning kollektiivi hukkamõistu pälvinud inimene. See iseloomustus käib olemuse pihta: saamatu, kohtlane, äpu. Valge varese seletus viitab pigem välisele: teistest täiesti erinev inimene, nt «…iga vastutulija vaatab teda imetleva uudishimuga, nagu valget varest hallide hulgas, kuna ta kõnnib tänaval veel suveriietuses» (M. Mõtslane).
Helju Vals
Keeletoimetaja