Raamat salatseb autori nimega

«Ornitoloogi pealehakkamine» on annotatsiooni järgi Eestis enneolematu raamat, mille teemadering, ideed ja stiil on sulanud üheks, isikupäraseks tervikuks, kuid selle kirjutanud isiku nimi on kaduma läinud.

Erkki Luuk, kas te teate, miks on autor kujunduskoostöös Asko Künnapiga jätnud raamatu kaantelt ja kaante vahelt välja selle raamatu autori nime?

Polnud mõtet panna. Eesti mastaape arvestades saavad kõik, kel asja vastu vähegi huvi on, autori nime niikuinii teada. Teiseks sobis see väga hästi raamatu sisuga.

Kolmas põhjus oli lihtsalt eksperiment: vaadata, kuidas erinevad masinavärgid selle teose vastu võtavad, kas toimetajad, kriitikud, «avalikkus», poed jne suudavad aktsepteerida autori nimeta raamatut.

Samas lootsin, et see võiks tekitada «hullumeelsust» ka lugejas - üht ja sama raamatut loetakse ju kardinaalselt erinevalt, sõltuvalt sellest, kas autoriks on märgitud Matti Milius, Tõnu Õnnepalu või Oleeg Pump.

Millistes suhetes olete teie ja raamat «Ornitoloogi pealehakkamine»?

Küllaltki omapärastes. Olen nimelt autor.

Miks on raamatu autoriõigused antud osaühingule IP Tehnoloogia?

Kellelegi peab nad ju andma, päris vabaks ei saa jätta. Muidu võiks igaüks selle enda nime all uuesti välja anda.

Kas «Ornitoloogi pealehakkamise» välja andnud Näo Kirik esindab mingit religiooni?

Näo Kirik on kirjastus. Rohkem ei tea ma sellest midagi. See küsimus tuleks tegelikult adresseerida otseselt Näkku, mitte mulle.

Kui palju on raamatus lisaks muule kättemaksu toimetajatele ja lugejatele, kellest esimestel on kohustus autorite tekste avaldamiseks toimetada ning kellest teistel on valikuvõimalus tekste lugeda või mitte lugeda?

Toimetajatele on see «kättemaks» ainult ses mõttes, et toimetasin ta koos vennaga ise ja ühtki toimetajat ligi ei lasknud. Eesmärk - võimalikult huvitav ja loetav tekst - näis piisavalt oluline, et selle saavutamist mitte toimetaja hoolde jätta.

Lugejalt ma tema valikuvõimalust enda teada ära võtnud pole.

Kohustusliku kirjanduse nimekirja «Ornitoloogi pealehakkamine» ei kuulu.

Miks on raamatu kõige olulisem lause «Miski pole olulisem kui see lause»?

Esiteks seepärast, et see on teose moto.

Teine põhjus on lause tähendus, mis tegelikult välistab ju mitte ainult selle, et mõni muu lause selles (või ka mingis muus) tekstis temast olulisem võiks olla, vaid ka selle, et üleüldse mistahes asi seda olla võiks.

Iseasi muidugi, mida lugeja selle teadmisega peale hakkab.

Mitu korda peaks raamatuhuviline «Ornitoloogi pealehakkamist» lugema, et ta jõuaks teksti kõikide sügavusteni?

«Kõik sügavused» kõlab kuidagi väga kahtlaselt. On ju suur hulk võimalikke tõlgendusi, mis ka autori enese eest varjatuks jäävad.

Seetõttu on kahtlane, kas ühegi teksti puhul, olgu see siis piibel või kohukese ümbrispaber, kunagi «kõigi sügavusteni» võiks jõuda.

Seepärast polegi lugejal vaja jõuda «kõigi sügavusteni», vaid lihtsalt kuhugi, kuhu ta ise sattuda tahab… ja kirjaniku asi on see talle võimalikult hõlpsaks teha.