Mika Waltari «Sinuhe, egiptlane» teine tulemine

Piret Saluri Foto: Peeter Langovits

Äsja nägi ilmavalgust Varraku kirjastuse üks viimase aja suuremaid ettevõtmisi, Soomele maailmakuulsust toonud Mika Waltari «Sinuhe, egiptlane» uustõlge.

Waltari määratu loomingu – nii et teda on kutsutud ka Soome 20. sajandi Balzaciks –  keskne teos on soome kirjanduses enim tõlgitud, ühtlasi 1950. aastate alguse Ameerika raamatuturu menuk.

Eesti keelde tõlkis selle esmakordselt Johannes Aavik ja see ilmus 1954. Nõukogude Eestis sai «Sinuhed» lugeda vaid n-ö põranda all. Aaviku tõlge ilmus kodumaal 1991. Uue tõlke «Sinuhest» on teinud Piret Saluri. Postimees uuris tõlkijalt tagamaid.

Kas võib nüüd tõesti öelda, et see «Sinuhe» on ehe Waltari?

Jah ei julge ma vastata. Kuid igatahes on uus tõlge võimalikult autoritruu, algteose lauserütm, maik ja helistik kaasa arvatud, ning ilma ühegi kärpeta.

Mis ajendas seda ühe tõlkija jaoks peaaegu elutööd ette võtma ja kui kaua see aega võttis?

Mullu tähistati Soomes ja maailmas Mika Waltari 100. sünniaastapäeva. Eesti kirjastajad tahtsid sel puhul välja anda «Sinuhe» tõlke kordustrükki, kuid selgus, et Waltari kirjastaja Soomes ja kirjaniku pärijad ei pea Aaviku tõlke avaldamist enam võimalikuks.

Kui Krista Kaer Varrakust küsis, kas nõustuksin tegema uue tõlke, siis mõtlesin päevakese. Meil Eestis on minu arvates kohustus tõlkida soome kirjandust võimalikult hästi ja täpselt. Kaugemad kultuurid ja keeled ei ole nii seotud. Kuigi ma tean, et uut tõlget tehakse ka näiteks araabia keelde.

«Sinuhe» ilmumisajal tõlgiti teisiti – vabamalt, sageli läbi vahekeele ja kärbitult.

Elutöö? Loodan, et mitte. Iga tõlge saab ükskord valmis. Aega muidugi läks, mõni aasta ehk, kuid vahepeal tõlkisin ka teisi, kiiremaid asju.

Millised olid peamised takistused, mis tõlkimisel ette tulid?

Oli kõhe alustada, teades, et tõlgin uuesti teost, mille suur keelemees kord juba tõlkinud. Kuid tõlke hindamiseks peab seda algteosega võrdlema. Nii selgus, et uus tõlge ei olnud asjatu.

Waltari lause ja keel ei ole kogenud tõlkijale üle jõu keerulised, kuid teksti on väga palju ja vastutus suur. Niisamuti tuli süveneda «Sinuhe» aega. Pidin teadma, kuidas muistsed egiptlased elasid ja surid, millesse uskusid, kuidas sõdisid ja pidutsesid. See kõik oli hariv ja põnev. Ühtaegu tahtsin olla truu autorile.

Waltari oli muistse Egiptuse asjades egüptoloogide hinnangul täpne ja veatu. Nii jäi eestikeelsesse teksti anakronisme, mis tundusid taotluslikud.

Waltari olevat «Sinuhed» kirjutades ainesse nõnda sisse elanud, et hakkas oma töötoas muistsete egiptlaste juuresolekut tundma, kirjaniku koer aga kartnud sinna tuppa minna.

Mina nii kaugele ei jõudnud, kuid lähedaseks said muistsed egiptlased küll. Kuid nüüd on eestikeelne «Sinuhe» valmis ja lugejal käes ning muistsed egiptlased võivad «Sinuhe» ikka uute lugejate meeles oma salapärast elu edasi elada.

Nii nagu nad elavad edasi kõigis veel neljakümnes kirjanduses ja keeles, millesse «Sinuhe» on tõlgitud.