Sünge raamat 1930ndate Eestist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Soome ajaloolased on korduvalt pöördunud Eesti ajaloo probleemide juurde ja avaldanud põhjalikke uurimusi. Jääb mulje, et kohati on nad Eesti arhiividesse isegi rohkem süvenenud kui mõni siinne ajaloolane.

Juhtkiri: Ilma viha ja eelistuseta

Neist meile tuntuim on Soome-Eesti sõjalise koostöö uurija Jari Leskinen, kelle aastakümnete pikkuse töö tulemuste populaarne lühikokkuvõte «Vendade riigisaladus» ilmus 2000. aastal ka eesti keeles.

Eesti lugejaile oleks kindlasti väärinud kättetoimetamist ka Osmo Hyytiä 1992. aastal ilmunud «Eesti saatusetee 1933...1939...1940». Eesti ajaloolastel kulus veel seitse aastat, enne kui jõuti oma üldistusastmelt ja sügavuselt Hyytiä monograafiat ületava tasemeni (Jüri Ant «Eesti 1939-1941»).

Soome õige, Eesti vale

Nüüd on soomlastelt lisandunud uus monograafiline käsitlus Eesti ajaloost - Soome Instituudi juhi Martti Turtola «President Konstantin Päts». Turtola on peatähelepanu pööranud olemasolevatest mosaiigitükkidest tervikpildi loomisele, senise ainestiku analüüsile ja üldistamisele. Enamik raamatu 300 leheküljest kulub 1930ndate ja 1940. aasta sündmuste vaatlemisele.

Turtola raamat pole Pätsi isikuandmete kogum, pigem Päts oma ajas ja Eesti ajaloo kontekstis. Teisiti olekski seda raske ette kujutada, sest Pätsi vaated, hoiakud ja iseloom ilmnesid ikkagi konkreetsetes olukordades ja otsuste vastuvõtmisel. Seega on raamat ka möödunud sajandi esimese poole Eesti ajaloost.

Asjaolust, et raamatu autor on soomlane, tulenevad pidevad võrdlused ja paralleelid Soomega. Turtola toob esile rohkesti uut materjali. Samas kipub autori soome päritolu kohati lausa kinnisideena välja lööma.

Seda eelkõige Nõukogude Liiduga suhtlemise käsitlemisel: kõik Soomes tehtu oli hea ja õige, aga Eestis tehti kõik valesti ja halvasti. Vastavalt sellele olid ka Soome juhid paremad ja õigemad kui Päts ja teised Eesti juhid.

Et see siiski nii ei olnud, selle kohta paar näidet. Aleksander Varma toob oma mälestusteraamatus ära Soome välisministri abi Voionmaa ütlemise märtsis 1940.

«Mitmelt poolt on valitsuse välispoliitikale kallale tungitud, seades küsimust sellisele pinnale, et kas oli vajalik selleks, et teistele riikidele näidata, kui kanged meie poisid on, ennast pankroti äärele viia, hulk inimesi maha lüüa lasta ja siis, kui see selgus, mis pidi juba neli kuud tagasi selge olema, veel pealekauba lahmakas maad kolme linna ja tööstusega ära anda.»

Autori otsustusi ja hinnanguid on mõjutanud ka see, et tal puudub totalitaarses ühiskonnas elamise kogemus. Hans Kruus on kunagi täheldanud, et olulise valiku puhul on just esimene samm raske, edasi viib sündmuste loogika.

Tuntud ütlus on seegi, et põrgutee on sillutatud parimate kavatsustega. See kehtis ka Eesti Vabariigi viimaste juhtide kohta. Pole mõtet Turtola kombel küsida Pätsi iga sammu ja teo kohta: miks ta nii tegi, miks ta nõusse jäi, miks ta ära ei öelnud? Seda küsimust on mõtet esitada vaid üks kord.

Miks näiteks Hans Kruus läks Varese valitsusse? Miks Päts ja Laidoner nõustusid baaside lepinguga? Kui aga see esimene samm oli juba astutud, viis sündmuste loogika juba üha edasi. Jäi üle vaid Nigol Andreseni kombel vanduda: kes kurat oleks võinud ette teada, et niimoodi läheb.

Ei tahaks nõustuda ka Turtola lausa negatiivse hinnanguga Laidoneri tegevusele Eesti riigikaitse korraldamisel. 1934. aasta riigipööre ja Laidoneri astumine kaitsejõudude etteotsa muutis riigikaitse organiseerimise sihikindlamaks.

Küsitav on Turtola väide, nagu poleks ükski laev ega lennuk üritanud pääseda Soome või Rootsi omal käel ja alistumismeeleolu oli vallanud kaitseväegi. Aga kui see näitab hoopis meie kaitseväes valitsenud korda ja distsipliini?

Mälestuste ja dokumentide põhjal hinnates oli Eesti kaitsevägi täielikus lahinguvalmiduses ja täis võitlustahet. Tegelik põhjus oli aga selles, et Nõukogude Liidu relvajõud blokeerisid Eesti välisilmast juba mitu päeva enne ultimaatumi esitamist.

Turtola näeb Soome-Eesti kaitseväe koostöö kehva seisu peamise põhjusena Eestis valitsenud olukorda ja Eesti juhtide soovimatust teha koostööd. Kas pole aga vähemalt sama palju põhjust Soome juhtkonna püüus end Balti riikidest eristada ning teha selle asemel koostööd hoopis Skandinaaviaga?

Ärgitab edasi mõtlema

Püstitaksin ühe üldisemagi küsimuse. Nimelt pole Turtola esimene ega jää ka ilmselt viimaseks, kes heidab Pätsile ette, et ta välismaale ei põgenenud, kui see veel võimalik oli.

Küsiksin vastu: mis oleks sellest muutunud? Smetona ju põgenes. Aga Leedu jagas ometi sama saatust Eestiga. Läti ja Leedu olukorda ei muutnud seegi, et erinevalt Eestist viisid nad läbi osalise mobilisatsiooni.

Turtola raamatu peamine väärtus on selles, et see ärgitab edasi mõtlema. Ent sellest paistab läbi selge müüdilõhkumise taotlus, millest on tingitud ülemäära sünge pilt 1930ndate Eestist. Pätsi poliitilise tegevuse lõpuaeg oli ju tõesti sünge aeg kogu Euroopale ja maailmale, mitte ainult Eestile.

Ometi ootaksin lugejana, et eesti ajaloolased võtaksid Turtola väljakutse vastu ja kirjutaksid uue, tasakaalustatud ja põhjaliku raamatu Konstantin Pätsist. See peaks olema raamat, mis ei ängistaks, aga ei hõljuks ka roosadel ega sinimustvalgetel pilvedel.

Arvamus

Mart Laar
ajaloolane

Martti Turtolat tuleks tänada selle raamatu kirjutamise eest. Kui aga nüüd midagi üldse eesti uurijatelt ilmub, siis peaksid need olema alternatiivsed käsitlused. Soomlase visadus, julgus ja nahaalsus on meile õpetuseks. Edaspidi vajame asjalikku arutelu.

Kuulun nende hulka, kes suhtuvad kriitiliselt otsustesse, mida president Päts tegi 1939-40. Samas poliitikuna võin öelda, et lihtne on eksida. Päts ei reetnud Eesti Vabariiki. Ta jagas oma saatust koos rahvaga.

Eksida võime aga kõik. Raamatust jääb mulje, nagu poleks eestlased tahtnud kaitsta oma iseseisvust. Rahvas oli valmis võitlema. Eesti ei olnud mingi paariariik, see tähendab, et ka nn vaikivasse ajastusse tuleb suhtuda mitmeti.

Üks etteheide on küll raamatule. Nimelt, mina ei saa aru, kuidas Soomel küll kõik nii hästi 1930ndatel välja kukkus. Arvan, et Eesti riigijuhtidel oli soomlastest isegi suurem reaalsustaju.

Minu hüpotees on, et eestlased püüdsid käituda 1939. aastal nii, nagu nad olid käitunud 1920. aastal Tartu rahu sõlmides, mil meil õnnestus teiste riikide vastuseisule vaatamata Venemaalt välja kaubelda endale kõige soodsam leping. 1939. aastal see variant aga enam ei toiminud.

Lauri Väättänen
erukolonel

Olen sõjaväelasest ajaloohuviline. Turtola ei kutsunud mind kaitsma tema raamatut. Tema raamat on kinnitus sellele, kui vähe me tegelikult ikkagi teame meie riikides 1930. aastatel toimunust. Meil on raskusi ammendavalt kirjeldada Soomes toimunut, aga veel vähem teame meie, soomlased, mis Eestis toimus.

Turtola raamat täidab suure lünga meie teadmistes. Ta püstitab palju küsimusi. Mitmed neist on jäänud vastuseta. Mõned mu kolleegid on arvanud, et Turtola on eksinud, võrreldes Eestit Soomega. Et miks näiteks pole võrreldud Eestit Taaniga. Aga siin on oluline vahe.

Taanis lõppes Saksa okupatsioon koos sakslaste lüüasaamisega sõjas, Eestis jätkas võitjariik Nõukogude Liit Eesti okupeerimist ka pärast sõda. Seda võin öelda, et Eesti ja Soome sõjaline koostöö oli 1930ndatel kõrgel tasemel. Olime valmis lukustama Soome lahe. Aga küsimuseks jääb, miks seda head koostööd polnud meie sõjaväejuhtide Mannerheimi ja Laidoneri vahel.

Mati Õun
ajaloolane

Mart Laar paneb pahaks, et Turtola nimetab Pätsi kollaborandiks. Aga see pole ju vale, sest 1939.-40. aastal kirjutas Päts alla paberitele, mille venelased talle nina alla pistsid. See oli koostöö okupantidega. Rumeenia nooruke kuningas keeldus seda tegemast. Ega Pätsi need allkirjad ei päästnud. Temalgi tuli kannatada kuni surmani.

Erinevalt meist hakkasid soomlased 1939 tegema tõsiseid ettevalmistusi sõjaks Venemaaga. Nad tegid mobilisatsiooni, ehitasid tankitõkkeid ja kaevasid kraave. Nad tegid seda sellepärast, et Soome oli demokraatlik riik, Päts aga oli koos Laidoneriga 1934 võtnud võimu. See võim oli ebaseaduslik.

Maimu Berg
kirjanik, Turtola raamatu tõlkija

See raamat sai kuulsaks juba enne oma sündi. Meie suhtumist Turtola uurimusse saadab isegi teatud armukadedus, rääkimata sellest, et kogu teema on meile vägagi tundlik ja puudutab meie rahvuslikku traumat. Töö, mille oleksime ise ära pidanud tegema, on nüüd meie eest ära tehtud. See ei puuduta ainult Turtola raamatut. Seppo Zetterbergi teos Jüri Vilmsist on siiani tõlkimata ja keegi ei võta vaevaks kirjastada.

Osa ajaloolastest on jätnud mulle argade ja koostöövõimetute inimeste mulje. Selle raamatuga on eesti ajaloolastele heidetud igatahes kinnas. Pätsist saaks Eesti-poolse raamatu kokku, kui koguda kümned artiklid ja mälestused temast üheks teoseks. Võibolla peaks sellest alustamagi.

Matti Päts
Konstantin Pätsi pojapoeg

Mul seda raamatut veel pole. Küll aga olen lugenud seda soome keeles. Paljugi, millest Turtola kirjutab, on juba ju teada-tuntud. Kui midagi ette heita, siis seda, et ta ei võtnud ühendust inimestega Eestist, kes oleksid võinud teda aidata faktide korjamisel ja tõlgendamisel. Siis oleksid ka raamatus sisalduvad vead jäänud sündimata. Praegu olen korjanud kokku kolm-neli lehekülge erinevaid möödalaskmisi.

Heino Kään
ajaloohuviline

    Tagasi üles