Helle-Reet Helenurm 26.01.1944 – 23.02.2003
Tabamatu näitlejanna lahkumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval viis raske haigus meie seast Helle-Reet Helenurme (59). Selle alati positiivse, särava ja mitmekülgse näitlejanna lavatee vältas pea kolmkümmend aastat Draamateatris, seejärel aasta Vanalinnastuudios, hiljem vabakutselisena.
Kunagi, kui kõik oli päris alguses, kirjutas kriitik: «Võibolla ongi kõige kindlamalt tabatav joon Nastenkas - tema tabamatus. Kõndimine millegi piiril. Lahutab see piir tarkust naiivsusest, traagilist koomilisest, sügavat pessimismi heledast, kergest ja vabast elutundest või veel millestki - ikka tunneme end olevat lummatud inimese loomuse mõistatuslikkusest, seletamatusest ja suurusest.»
Oli aasta 1972, kui Lilian Vellerand kirjeldas nõnda Helle-Reet Helenurme rolliportreed, lavastuseks Aleksei Arbuzovi «Õnnetu inimese õnnelikud päevad».
Noor näitleja oli teatris töötanud vaid paar aastat. Panso kooli lõpetas ta 1968. aastal kolmandas lennus. Aga see lavakuju haruldane joon - tabamatus - iseloomustas õnnelikul moel ka osatäitjat ennast. Ja käis temaga kaasas kogu ta pika näitlejaraja.
Ka Helle-Reet Helenurm oskas kõndida piiril!
Ta võis olla nii groteskne ja jõuline, kuid ka pehme ja saladuslik. Kirglik - kord loovalt, siis hävitavalt. Ta valdas eri žanride ja teatrilaadide keelt. Ta näitas inimloomuse mõistatuslikkust. Ta võis olla seletamatu ja suur. Naiselik. Karismaatiline. Äravahetamatu. «Ta oli lihtsalt erakordselt kaunis naine,» ütleb Vanalinnastuudio direktor Anne Veesaar.
Helle-Reet Helenurm sündis 26. jaanuaril 1944 Paides, lõpetas 1962 Paide keskkooli, õppis aastatel 1962-1964 pedagoogikaülikoolis inglise keelt ja muusikat. Lõpetanud lavakunstikateedri, asus Helle-Reet Helenurm tööle Eesti Riiklikku Draamateatrisse, kus mängis 1994. aastani. Aastatel 1994-1995 kuulus ta Vanalinnastuudio truppi.
Helle-Reet Helenurm tõusis oma lavateel tippvormi seitsmekümnendatel. Anne Veesaar meenutab näiteks Jelenat Gorki «Päikese lastes» (1976).
Kuid Helle-Reet Helenurm ei piirdunud ainult koduteatriga - tema mitmekülgsus viis estraadile ja varieteesse, «Meelejahutajasse» ja kuuldemängudesse. Helle-Reet Helenurmel oli väga isikupärane hääl, suurepäraselt sobiv raadioteatrisse.
Ja muidugi telesse (nt «Leedi Windermere’i lehvik», 1974), mis tõi suure tuntuse. Iga eestlane on kümneid kordi vaadanud Ita Everi «Evergreen show’d», milles lõi kaasa ka Helle-Reet Helenurm.
Viimased kümme aastat on ta külastanud kindlasti kõiki Eesti kodusid. See viimane roll on teinud ta teretuttavana lähedaseks ja armsaks kõige suuremale võimalikule publikule Eestis - energilise ja salapärase proua Malle Nurmena teleseriaalis «Õnne 13».
«Õnnes» algusest peale mänginud Anne Veesaar meenutab aasta eest tehtud võtteid Egiptuses. «Me pidime seriaali ühes episoodis kohtuma Siinai kõrbes ja tegema päris pika matka. Helle-Reet teadis juba oma vähihaigusest, kuid oli positiivne ja uskus oma paranemisse,» räägib Anne Veesaar. «Surma-teade oli mulle ootamatu, sest ta tõepoolest tundis end viimasel ajal paremini.» (PM)
Helle-Reet Helenurme ärasaatmine on 28. veebruaril kell 13 Pärnamäe kabelis