Pigem etnofutu kui sürr

Luulekogu «Artutart & 39» eest kultuurkapitali luulepreemia saanud Karl Martin Sinijärvele tuli teade preemiast täieliku üllatusena. Märts – kirjutajate lõikuskuu

Seepärast reageeris autor ka Postimehe palvele kommenteerida oma teost hämminguga. «Mis seal ikka kommenteerida, raamat ise juba ammu ilmunud.»

Karl Martin Sinijärv, millele osutab võitnud luulekogu huvitav pealkiri?

Kuidagi tundus see küllalt heakõlaline sõna. Ja kuna kogus endas oli üks pikem huugamine, mis seondus otsapidi Tartuga, aga mitte siiski niipalju, et seda kuidagi Tartuks oleks pidanud kutsuma, siis tundus, et selline valmis treitud sõna võiks ju päris hea olla. Nii sai see kõigepealt tollele huugamisele nimeks pandud. Ja siis ka raamatule.

Teid on kirjanduskriitika käsitlenud samas voolusängis, kus on kogu eesti sürrealism. Kuivõrd ise aktsepteerite enda seostamist selle seltskonnaga?

Minu arvates Eestis sürrealistide seltskonda peaaegu ei ole. On üks suur Ehin ja siis mõningad sinnapoole kalduvad ühe või teise autori tekstid. Ma ei tea, kas minu omad sinna nii väga sobivadki. Klassikalise sürrealismiga need küll ei liitu, pigem on tegemist mingi iseäraliku modernismi avaldusega.

Kas teile sobiks siis hoopis kirjandusliku etnofuturismi taust rohkem, kuna olete olnud selle vaimse liikumise üks algatajatest?

Võibolla jah. Sest niisugune futurismus ja kerge konstrueeritus on mulle tõesti omasem. Eks selle sajandi modernistlik luule ole võtnud mitmeid erinevaid vorme. Ja mulle on meeldinud mängida nende vormidega. Tegelikult on mul meeldinud üsna kõigega mängida, nii rahvaluule allusioonide kui ka klassikaliste vormidega.

Kõik see on ju põnev, mida keelega teha saab. Ja kui mängimise kaudu õnnestub tõsiseid asju lühidalt ära öelda ja ei pea hakkama paksu raamatut kirjutama, siis laisale inimesele on see ju sobiv.

Olete mõelnud, mida preemiaga peale hakkate?

Oh, ma ei tea sedagi, kui suur see on ja kunas see mulle kätte antakse. Aga eks ta abiks ikka ole.