Kommentaar: Lastekirjanduse uurimisest

Reet Krusten
kirjandusteadlane

Eesti lastekirjandus on viimasel ajal hästi edenenud. Isegi noorsoojutustus (miks mitte öelda romaan?) on jalad alla saanud. Mõned raamatud on koguni omamaiste menukite tippu tõusnud. Elavnenud on meedia, eeskätt päevalehtede ja Õpetajate Lehe huvi lastekirjanduse vastu.

Juba kaheksa aastat järjest on ilmunud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse (ELT) almanahh «Nukits», mis on aasta-aastalt sisukamaks muutunud, pakkudes huvitavaid, osalt ka uurimuslikke kirjutisi lastekirjanduse kohta.

Ometi pole olukord nii roosiline, nagu eemalt paistab. Muret teeb see, et Eestis peaaegu puudub lastekirjanduse akadeemiline uurimus ja uurijaskond. Kõik, kes seni lastekirjandusega püsivamalt tegelenud, on olnud õigupoolest asjaarmastajad ja autodidaktid selles mõttes, et keegi pole omandanud teaduslikku kraadi lastekirjanduse alal.

Nii Tartu Ülikoolis, Humanitaarinstituudis kui Tallinna Pedagoogikaülikoolis on aegade jooksul kirjutatud asjalikke diplomi- ja (uuemal ajal) bakalaureusetöid lastekirjandusest, aga kõik nende tööde autorid on hiljem kuhugi kadunud või valinud lihtsalt mõne muu tegevusala. Ja kus nad oleksidki leidnud võimaluse jätkata lastekirjanduse-alaseid uuringuid? Või kus saanuksid hiljem tööd oma erialal?

Ainus ametlik lastekirjanduse uurija Jaanika Palm töötab ELT-s ja kirjutab praegu magistriväitekirja «Eesti lastekirjanduse teooria ja kriitika ajalugu». See on muidugi väga hea, aga teadust teha on üsna raske, kui puuduvad mõttekaaslased ja diskussiooni võimalus, samuti kompetentne kriitika.

Mõni võib ju küsida, kas niisugune marginaalseks peetav ala nagu lastekirjandus vääribki akadeemilist uurimist. Vastus sõltub sellest, kas rahvuskultuurist ja -teadustest peetakse lugu või mitte. Olgugi lastekirjandus perifeerne, on tema roll ometi väga oluline, sest seostub otseselt noore põlvkonna eetilise, esteetilise ja sotsiaalse arenemise, aga ka rahvusliku identiteedi kujunemisega.

Ja kas saab meie väikese rahva puhul üldse kõnelda perifeersetest kultuurinähtustest? Siin tuleks väärtustada ja uurida iga väiksematki valdkonda, mis aitab eestlust alal hoida.

Niisugune olukord ei stimuleeri tööd tegema. Tulemuseks on, et me ei tunne oma lastekirjanduse ajalugu. Seetõttu võib entusiastlik lastekirjandusest huvituv kirjutaja teha heitlikke ja äärmuslikke otsustusi, kriipsutada ühe suletõmbega maha klassika ja kiita revolutsiooniliseks pöördepunktiks ühe suvalise kaasaegse lasteraamatu. Pidevalt tekib raskusi otsustamisega, mis on laste(noorsoo)kirjandus ja mis mitte.

Tõsi, see pole kerge küsimus ja läheb järjest keerulisemaks, sest piirid laste- ja täiskasvanute kirjanduse vahel hägustuvad nagu kõik muudki piirid postmodernistlikul ajastul. Mingid elementaarsed põhitõed siiski kehtivad. Igatahes pole lapse või lapsepõlve kujutamine kirjandusteoses veel iseenesest kriteerium, mis tähendaks raamatu kuulumist lastekirjandusse.

Silma on hakanud ka omapärane «teoreetiline» postulaat, et noortele võivat kirjutada ainult noored ja tädikesed (aga kuidas jääb onukestega?) hoidku eemale. Ega ole haruldane seegi seisukoht, et lastekirjanduse parimad arvustajad on lapsed ise. Miks siis täiskasvanute kirjanduse kriitikute ja uurijatena ei aktsepteerita tavalugejat? Sellega pole muidugi tahetud öelda, et laste arvamust tuleks ignoreerida.

Mis siis teha? Ainus lootus on Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusel - jumal tänatud, et meil niisugune institutsioon eksisteerib. See on ainus koht, kust huviline võib lastekirjanduse kohta teavet saada ja kuhu on koondatud erialast uurimuslikku kirjandust.

Näen oma soovunelmates ELT-s töötamas noorte uurijate rühma, kes põhjalikult läbimõeldud projekti alusel asub tegelema eesti lastekirjanduse ajalooga ja selle ka lõpuks valmis kirjutab. Ei maksa loota nn suure kirjanduse uurijatele, sest nende koostatud kirjanduslugudesse lastekirjandus ei mahu.

Teadagi on niisuguse uurimisrühma organiseerimine raske ja sõltub eeskätt sellest, kas rahvusteaduste rahastamisel võetakse arvesse ka lastekirjanduse uurimise vajadust.