Täna õhtul on Tallinnas publiku ees mees, kelle laule armastatakse Euroopas ja kelle laule on peale tema enda laulnud paljud maailma staarid. Õigupoolest saigi ta kuldne tee muusikas alguse just heliloojana.
Uhkelt laulev tõeline itaallane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alles mitu aastat pärast oma laulude fenomenaalset edu selliste prantsuse lauljate nagu Mireille Mathieu, Dalida, Charles Aznavouri, Johnny Halliday ja eriti Joe Dassini esituses julges ta ka ise suurele lavale astuda.
Toto Cutugno meloodilised laulud sobisid prantslastele ja võib-olla olekski laulja Cutungo jäänud sündimata, kui ühes telesaates poleks talle lihtsalt kitarri kätte antud ja öeldud: nüüd pead ise laulma. Tema loodud meloodiatest, mida pool Euroopat kaasa laulis, ju puudust polnud.
Edu San Remos
Oleks muidugi lausa vale, kui püüan tõestada, et Toto enne seda saatuslikku telesaadet 1975. aastal poleks üldse laulnud. Samas astus ta esimest korda kuulsal San Remo festivalil üles koos ansambliga Albatros. Aasta oli siis 1976 ja tuletame meelde, et Euroopas tunti juba hästi helilooja Salvatore Cutugnot, kuid lauljat veel mitte.
1976. aasta San Remo lauluvõistlus aga üllatas taas kord, sest ei tea kust ilmunud ansambel saavutas ühtäkki kolmanda koha lauluga «Reis AZ 504». Loomulikult andis San Remo pronksine laul ansamblile indu ja eks Cutugnogi tundnud ennast kõrvust tõstetuna.
Peaksin ilmselt kohe lisama, et Itaalias käib muusika-arvestus vaid San Remo laulufestivalide kaudu. See on selline rahvuslik muusika suursündmus, et selle toimumist ei takista mitte ükski vääramatu jõud ja festivali võitjatest saavad rahvuskangelased.
Esimene ja senini ka ainus San Remo võit saabus alles 1980. aastal. Ansambel Albatros oli juba lagunenud ja laval oli Toto üksinda. Laul kandis lihtsat pealkirja «Ainult meie» («Solo Noi»).
Eurovisioon tõi kuulsust
Toto oli kidakeelne, eriti oma isiklikku elu puudutavates küsimustes. Kuid itaalia temperament ei lubanud lemmikutele saladusi ja nii hakatigi välja mõtlema üha uskumatumaid lugusid Toto elust.
Võidust San Remos oli möödunud kolm aastat ning 1983. aastal otsustas Toto taas lavale tulla. Kõik ootasid imet ja ime sündiski. Kriitikud on meenutanud, et pärast selle laulu esitamist valitses saalis ligi minutine vaikus ja alles siis puhkesid ovatsioonid.
Laval seisis mustas nahkjopes laulja, kaelas valge sall ja käes kitarr. Ta laulis kõigist neist, kes olid saalis ja televiisorite ees. Ta laulis rahvast, mille poeg ta on. «Lubage mul laulda, hoides käes kitarri, lubage mul laulda, sest olen uhke, et olen itaallane, tõeline itaallane» (laul «L´Italiano»). See Toto Cutogno loodud ja esitatud laul on muutunud omamoodi rahvushümniks, mida kõik teavad ja kaasa laulavad.
Alates 1983. aastast kuni 1990. aastani osales Toto Cutugno iga kord ka San Remo festivalil, seda kas helilooja või lauljana. Vaid üks kord on ta saavutanud esikoha, teisele kohale on tulnud kuuel korral ning üks kolmaski koht on tema auhinnariiulil.
Kuna San Remo on igakevadine laulufestival, siis on tihti San Remo võidulaul esindanud Itaaliat ka Eurovisiooni lauluvõistlusel. 1990. aastal sai Cutogno duetis pimeda muusiku Ray Charlesiga San Remos küll teise koha, kuid senise suurima rahvusvahelise tunnustuse tõi Totole hoopis Eurovisiooni lauluvõistluse võit.
Kui aasta hiljem Eurovisioon Rooma jõudis, oli seda juhtimas Cutugno koos omaaegse võitja Gigliola Ginquettiga. Sellest õhtust kujunes Totole üks õudsemaid, sest ta ei osanud mingit keelt peale itaalia oma ja rahvusvahelistelt žüriidelt punkte küsides läks ta nii lootusetult segamini, et Eurovisiooni-poolne kontroll Frank Naef oli ise sunnitud inglise keeles punktilugemise üle võtma.
See rahvusvaheline prohmakas ei seganud Totot aga Itaalia telekanalites saateid juhtimast. Algas see aga aasta enne Eurovisiooni, kui Totole pakuti oma saatesarja «Pühapäeval koos Totoga». Kahjuks ei saanud sari nii populaarseks kui loodeti ja kolme aasta pärast kadus Cutugno ekraanilt ja estraadilt.
Armastuse musternäidis
Põhjus selleks peitumiseks oli Cutugno eraelus, mis oli pikka aega suure armastuse musternäidiseks. Toto love story sai alguse 1967. aastal ühes Itaalia randadest, kus ta kohtas blondi mustasilmset kaunitari, kellesse ta kohe armus.
Paraku ei vaadanud aga kaunitarist Carla pikka kõhetut mustlasevälimusega poissi üldse. Aga ta oli järjekindel. Alles nelja aasta möödudes ütles Carla oma jah-sõna. See oli armastusabielu, mille sarnaseid boheemlaslikes kunstiringkondades ei osata nimetada. Teati, et ainult Carla suudab Totot suunata ja tema kangekaelsust murda.
Selles õnnetaevas rändasid aga murepilved, sest paari suurim soov, saada oma perre poeg ja tütar, ei tahtnud kuidagi täituda. Kahjuks viis emakavälise raseduse katkemine operatsioonini, mille tagajärjeks oli Carla lastetus. See oli valus löök, mida Toto püüdis leevendada omapoolsete lubadustega, et ei jäta oma kallist Carlat kunagi.
Kahjuks purustas itaalia ajakirjandus hästikaitstud saladuse vahetult enne järjekordset San Remo festivali, kui pressikonverentsil näidati ühe pisipõnni fotot ja küsiti, kas Toto Cutugno tunnistab end tema isaks.
Skandaalsed suhted
Raevunud Toto põgenes ajakirjanike eest, kuid esines siiski festivalil ning rahunenuna jutustas loo endast 20 aastat nooremast Cristinast, kellega tutvus lennureisidel Milanost Rooma, kus toimusid tema telesaate salvestused. Kuigi alguses olevat need kohtumised olnud vaid põgusad vestlused, jääb ometi faktiks, et 1989. aasta detsembris nägi ilmavalgust väike Toto.
Ja püüdis Toto ennast kaitsta, kuidas oskas, kuid itaalia moraalinormidele oli pandud paras põnts, ideaalmees petab oma naist ja elab kaksikelu. Tema seaduslik abikaasa Carla teatas, et on lapsest ja Cristinast teadlik ja nende abielu see ei segavat, kuna Totol on nüüd ka poeg, keda ta üle kõige olevat maailmas igatsenud.
Olavi Pihlamägi
muusikaajakirjanik