Sajandi romaani üksildus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui «maagilise realismi» lipulaev «Sada aastat üksildust» 1975. aastal eesti keeles ilmus, kirjutati palju selle teose uuenduslikkusest, ajatasandite segipaiskamisest, müütidest ja maagiast, romaani kiirest tähelennust ja rahvusvahelisest mõjust (nüüdseks on 37 keelde tõlgitud teosest müüdud üle 25 miljoni eksemplari).

Tavalugejat lummas selles teoses vist ennekõike lopsakas eksootika, lõunamaine priiskav-ülemeelik karnevalimeeleolu, tolle aja kohta vägagi julge seksuaalsete, poliitiliste ja religioossete kirgede tulevärk.

Küllap on tänapäevalgi võimalik romaani lugeda kui üht «Maailm ja mõnda» sarja eksootilist reisikirja. Mind aga üllatas uuel ülelugemisel hoopis see, kui tugevasti, otse jahmatava võrdpildina haakuvad teose jõujooned tänase Eesti tegelikkusega.

Kolumbia ja Eesti

Kogu oma vaieldamatu uuenduslikkuse juures - jäägu «maagilise realismi» parameetrite eritlemine siinjuures kõrvale - on selle teose tuumas ju ikkagi nähtud traditsioonilist perekonnaromaani, mis kujutab ühe suure ja uhke suguvõsa allakäiku ja hääbumist läbi mitme inimpõlve.

Seejuures on romaani tegelased sageli varustatud otse uskumatult heade annete ja eeldustega, neil on kuhjaga ilu ja seksuaalsust, jõudu ja julgust, osavust ja ettevõtlikkust. Väliselt võttes tundub nii mõnigi neist lausa täiuslik eksemplar, inimese kui bioloogilise liigi ehe.

Ent mingil fataalsel viisil jooksevad kõik need head eeldused liiva, moonduvad sageli üksnes mõttetuks vägivallaks ja verevalamiseks. Tihti meenutavad need inimesed hea gaasipedaaliga, ent ilma piduriteta autosid, mis omavahel aina irratsionaalselt kokku põrkavad.

Kirgliku temperamendi juures näikse neil puuduvat vähegi püsivam keskendumis- ja süvenemisvõime, nende käitumine on ettearvamatu, aga tegude lõpptulemus ometi vägagi ettearvatav: nad jätavad endast maha tühja kõrbe. See on uus inimtüüp, mille on loonud meie tsivilisatsioon ja mis üha enam levib ka Eestis.

Nii ei tundu kauge Kolumbia enam kusagil teispool maakera asetseva geograafilise mõistena, vaid otse Eesti paralleelmaailmana, needsamad tungid ja visklemised, terve see traagiline ja groteskne banaanivabariigi karneval mängitakse maha otse meie endi silme all.

Romaani kogu troopilise kirgedemöllu võtab kokku kolonel Aureliano nukker äratundmine: «Siis tegi ta viimase pingutuse, et otsida oma südames üles koht, kuhu tema kiindumused olid maetud, ega suutnud seda kohta leida… Loendamatud naised, keda ta oli kohanud armastuse kõrbes ja kes olid tema seemne kogu rannikul laiali kandnud, polnud jätnud mingit jälge tema tunnetesse.

Enamik neist tuli tema juurde pimeduses ja lahkus enne koitu ning järgmisel päeval oli neist järel ainult pisut tülpimust kehalises mälus.» (lk 145) Armastus on mööduv ja suhteline, üksildus püsiv ja absoluutne.

Kas on üldse võimalik sellest saja-aastasest üksildusest välja murda? Garcķa Mįrqueze jaoks mingit kollektiivset väljapääsu ei paista.

Kuid üksikisiku tasandil on väljapääs ja valikuvabadus ometi olemas, sellele viitab kogu mitmekihilist romaani läbiv «imeline irreaalsustunne» (lk 327), selle avatud struktuur, fatalismile vastanduv alltekst.

Rõhuva ettemääratuse asemel jääb raamatu lõpulehekülgedelt kõlama usk, et «inimhinge valitsevad tugevad mõtted ja tunded saavad võitu surmast» (lk 334).

Igihaljas bestseller

Omal ajal päris kõvasti laineid löönud «Sada aastat üksildust» on uuemat eesti kirjandust mõjutanud üsna vähe, romaani viljastav mõju võiks olla hoopis suurem. Ka meie kriitikas mainitakse teost kaunis harva.

Ometi tundub üle lugedes, et romaan ületab mängleva kergusega paljusid praegusi bestsellereid, igal hooajal uusi, kramplikult üles kiidetud «kultusteoseid».

See on ehk midagi kaotanud oma kunagise «maagilise» uudsuse võlust - mida on vahepealsetel kümnenditel laias ilmas loendamatuil viisidel jäljendatud -, ent on samas võitnud oma inimlikult ja tunnetuslikult sisult, on toonud ühe üpriski võõra, ajas ja ruumis kauge ja kummalise, ent erakordselt värvika maailma meile käegakatsutavalt, otse füüsiliselt aistitavalt lähedale.

Lähemale, kui seda tõlke esmatrüki ilmumise aegu aimatagi osati.

Raamat

Gabriel Garcķa Mįrquez

«Sada aastat üksildust»

Tõlkinud Aita Kurfeldt

Eesti Raamat 2002

Aivar Kull
kirjanduskriitik

    Tagasi üles