Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tuli nüüd küll nagu välk selgest taevast. Ma poleks elus osanud enam Singer Vingerilt plaati oodata, igatahes mitte uute lugudega. Mis seal salata, osavalt suutsid nad publiku valvsuse uinutada oma viimaste aastate mängime-nii-paar-korda-kuus-letargiaga.
«Kodukese»-nimelise video «7 vaprasse» paiskamise põhjal oleks terasem muusikasõber ju võinud kahtlustada, et miskit on teoksil. Aga vähemalt 95% bändidest käib vaprates niisama ennast näitamas, ilma et plaadi väljaandmine lähemal kümnel aastalgi plaanis oleks.
Tibake tuntust, mille toel järgmised pool aastat julgemalt pubimänekate uksele koputada, on maksimum, mida eesti bänd telest loodab.
Väikese inimese laulud
Singer Vingeri kohta see muidugi ei kehti. Kui siinmail üldse leidub bände, mida saurusteks ja legendideks nimetada, on Singer Vinger kahtlemata nende esikolmikus.
Aga kui paljud neist on viimasel ajal ka millegi uuega hakkama saanud? Näiteks millal kuulsime me Ultima Thule päris uusi lugusid? Väikese turu omapära ongi see, et tulu tuleb esinemistest, mitte plaadimüügist.
Ühesõnaga, taas on Singer Vinger pea tööle pannud. Kuigi veerandsaja Päratrusti-Turisti-Singer Vingeri-aasta jooksul peaks olema materjali küllaga kogunenud, et veel vähemalt paar «Amneesia»-moodi üllitist välja anda. Paar uut lugu + vanad asjad. Kiitus ja respect, et nii ei läinud.
Kes «Kodukese» videot näinud, sel on ettekujutus olemas, mida uuelt plaadilt oodata. Lihtsat, otsekohest ja samas nutikat kitarrikäsitsust Roald Jürlault. Varasemaga võrreldes laiahaardelisema vokaaliga ja mängulustilisemat Volmerit. Endiselt (enese?)iroonilisi tekste headelt tegijatelt Volmerist ja Trullist Kaplinskini.
Teemad on moodsatele aegadele vastavalt keskendunud... mmm... väikese inimese igavikulistele probleemidele? Kuidas kapitalismi tingimustes vaikselt ja rahulikult, kellelegi jalgu jäämata elupäevad edukalt õhtusse veeretada? Midagi sinna kanti.
Ja muidugi tundliku sotsiaalse närviga tajutud südamevalu eesti kultuuri tänase ja homse päeva pärast - siinkirjutaja absoluutne lemmik «Haritlased öös».
Rahal pole väge
Vanadest lugudest on plaadile pääsenud ainult Päratrusti-aegne «Punk-fu» ja albumi nimilaul, Kaplinski tekstile tehtud, nüüd võro keelde pandud primibluus «Ärq ei lääq».
Traditsioonilises Singer Vingeri võtmes kirjutatud laulud tunduvad sügavamad ja läbimõeldumad kui viimati «Amneesial» kuuldud uus materjal, ka saundi poolest on nad kuidagi kargemad.
Sel korral esitab Singer Vinger koguni Erkki-Sven Tüüri loomingut. Lisalugu, «Kodukese» elektrooniline remiks, elab rolli nii sisse, et ma ei imestaks, kui diskopublik seda siiralt tõe pähe võtaks.
Mida iganes te Singer Vingerist ka ei arvaks, julgen ma väita, et neid mehi ei sunni muusikat tegema teps mitte raha.
Või kui see siiski nii on, tuleb meil Maslowi püramiid prügikasti saata.
Margo Pajuste
muusikavaatleja