Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arvo Alas toob Skandinaavia Eestisse

Eile Kirjanike Majas islandi saagade tõlke esitlemisega oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistanud skandinavistist diplomaat Arvo Alas loodab järgmiste töödena ette võtta Halldor Laxnessi peateose tõlkimise, tänapäeva Islandist raamatu kirjutamise ja mälestuste ning artiklite koondamise.

Arvo Alas, mis tunne on tähistada oma juubelit võimaliku uue maailmasõja puhkemise päeval?

Masendav muidugi. Ma mõistan täielikult, et terrorismi vastu on vaja võidelda, aga peab ütlema, et olen ka ise sõja-aja laps - 1943 sündinud -, mis tähendab seda, et ma ei soovi ka praegustele lastele niisugust lapsepõlve, mis jätab armid kogu järgnevaks eluks.

Diplomaadina olete Eesti riiki Skandinaavia maades teeninud seitse aastat. Mida see aeg ja see amet on teile andnud?

See amet andis mulle kindlasti midagi juurde nii erialaliselt - mõtlen kas või oma kirjanduslikku tegevust, sest mul oli võimalik vahetult osaleda skandinaavia kirjandus-elus - kui ka ühiskondlikus mõttes.

Muide, ega diplomaatiline tegevus tõlkijategevusest nii kaugele jäägi. Mõlemad on ju seotud vahendamisega. Diplomaadid vahendavad riikide huve ja suhteid laiemas plaanis, samal ajal kui tõlkija vahendab kultuurisuhteid.

Olete õige mees vastama küsimusele, kas Eesti on lähemal Skandinaaviale või Kesk-Euroopale. Kas Edgar Kanti poolt 1930n-datel püstitatud ideel baltoskandia ühtsest ruumist on teie arvates jumet?

Sellele küsimusele on mitu vastust, sest Balti ja Skandinaavia riikide suhted on vahepeal läbi teinud mitu arengukeerdu. Taasiseseisvumise järel olid Balti riigid huvitatud tihedast koostööst Põhjamaade Nõukogu ja Põhjamade Ministrite Nõukogu raames. Pärastpoole see tuhin rauges.

Eestis vaadatakse praegu laiemalt suhetele Skandinaaviaga. Aga kultuuriliselt on minule jäänud kujutlus Eestist ikka kui Põhjamaast, sellepärast et kuigi Eesti ei jää otseselt Skandinaavia poolsaarele, ometi tunduvad skandinaavia kultuurid kõige olulisemad, kui rääkida mingist ühisest Põhjala kultuuriareaalist.

Taani näiteks jääb ise Euroopa mandriossa ja tundub olevat seotud rohkem Kesk-Euroopa kultuuriga nii inglise, hollandi kui saksa kultuuri kaudu. Mingis mõttes on Eesti siis isegi lähemal Põhjamaade kultuurile kui taani kultuur. Aga see on muidugi mu isiklik arvamus.

Teid on peetud Rein Sepa mantlipärijaks ja võrreldud teie panust skandinavistika arengusse Eestis tema mahuka tööga. Kust üldse tekkis huvi skandinaavia keelte vastu?

Kõiki alateadvusega seotud momente ma ei tea, aga kunagi ammu, kui olin hästi väike, alles viie- või kuueaastane, sattus mulle pihku taanikeelne ajakiri. Ja see jäi mu alateadvusse edasi elama.

Kui sain keskharidusega lõpule ja muusikuks õppimise katkestas sõjaväkke võtmine, tundus mulle, et minu võimalused muusikuna jätkata on väiksemad.

Vahepeal olin ka käinud kaks aastat keeltekoolis inglise keelt õppimas. Nii et tundsin end keele alal üsna kodus. Ülikoolis otsustasin proovida skandinaavia keeli, sest inglise keel oli niigi käes, ja veel mõningaid eksootilisi keeli.

Olete pidanud «Njalli saaga» tõlkimist üheks oma tõlkija-elu tähthetkeks. Kas veel mõni unelmate raamat ootab eestindamist ja mida üldse veel unistate tõlkida?

Minult on oodatud, et tõlgiksin Halldor Laxnessi ühe peateose, «Islandi kella». Tõlkida tahaksin aga veel mõned saagad. Poolenisti on töös valimik Ludvig Holbergi näidendeid. Holberg on teatavasti skandinaavia näitekirjanduse isa, kes 18. sajandi esimesel poole hakkas esimesena kasutama taani keelt.

Kes on teie lemmikautor skandinaavia kirjanduses?

Ma ei tahaks sellele küsimusele eriti vastata, sest ma pole vastumeelseid autoreid üldse tõlkinud. Mulle meeldib süvenemine vanemasse kirjandusse ja käsikirjadesse. Olen palju tegelnud saagadega. Nüüd aga tahaksin tulla tagasi kaasaaegsema kirjanduse juurde, sest saagade kommenteerimine, nimeregistrite tegemine - olen joonistanud oma käega isegi Islandi kaardi, et neid nimesid kuidagi paika panna -, kõik see meenutab vahetevahel raamatupidaja tööd. Sellepärast tahaksingi tulla vahepeal värskemat õhku hingama.

Millal võib oodata teilt diplomaadi mälestusi ja publitsistikaraamatut?

Mälestuste raamatu peale olen mõelnud. Aga enne seda tahaksin veel kirjutada raamatu Islandi kaasaegsest elust ja kultuurist. See on üks neist raamatutest, mida tahaksin omaloominguna pakkuda.

Tagasi üles
Back