Nyyd Ensemble esines eile Berliini Filharmoonia kammersaalis, festivalil «MaerzMusik 2003», kavas eesti nüüdismuusika mõned juba klassikaks mängitud teosed ja esiettekandena Toivo Tulevi uus oopus.
Nyyd Ensemblei esituses oli masinat ja hinge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelkontserdil Kanuti gildi saalis oli õhus vägevat stiimulit. Kontsert oli üks parimaid, kui mitte öelda parim, mis NE seni kuulajate ette toonud. Selles oli masinat ja hinge - ladusust ja artistlikkust.
Masina kujundil on nüüdiskultuuris pikk lugu ja avar mänguväli. Üldiselt on masin hinge antipood. Kuigi ju teame kõik, et masinat on parasjagu nii inimese kehas ja hinges kui ka ühiskonnas.
Esitusse jagus huumoritki
Tüüri juba klassikaks mängitud «Arhitektoonikas nr 6» (1992) on nii teose kui ka esituse üks «rosin» võitlus rütmiinertsiga - kiirenduste ja aeglustuste, ühitumiste ja komistuste poeetika. Esituses oli koosmängu probleeme.
Sumera «Mängus kümnele» («Canone terrible, alla diavola», 1995) on saatanlikud rütmikaanonid üheks tegelaseks ambivalentses «loojutustuses». Sumera rütmimasin töötab ülivõimsustega ja jõnksudega, saab kohati naljanumbriks - ja annab maad tõsimeelsetele ekspressionistlikele episoodidele.
Ettekande hoog ja ladusus, millesse jagus huumoritki, oli muljetavaldav. Väärika panuse andis sellesse Nyyd Ensemblei täiendusliige, soome kornomängija Esa Tapani.
Võiks öelda, et Arvo Pärdi omaaegse stiilipöörde tuum oli masina peatamine - et hing võiks endasse vaadata. Pärdi «Fratrese» esitusele (1981. aasta versioon nüüdisinstrumentidele) andsid jõulised orelpunktid pisut «fanfaarse» ilme ja kippusid kohati tekstuuri matma. Täpselt ja kaunilt oli vormitud enamik grupisoolosid.
Jüri Reinvere «Loodekaares» (1998) on varieeruv motiiviline kude hingavas olekus nagu Pärdilgi. Kuid ilme on teine. Teos on nagu hõõguv eleegia: uues helikeeles on romantiline intonatsioon peidus. Esitus tabas ilmekalt seda delikaatset hõõgumist.
Efektne ansamblikoostöö oli ka rootslase Magnus Lindbergi kõrgepingest laetud «Coyote Blues» (1993) - otsekui palaviku või kaose võrdkuju, kui muusikas ei vilksataks koomikat.
Nyydi küpsuse aeg käes
Helena Tulve mikrotonaalsuses mediteeriv «ą travers» (1998) sai uue näo seoses võimsa, faktuuri põhjakihte esile toova kulminatsiooniga. Kalev Kuljuse oboesoolo oli kõrgeim tase.
Nyyd Ensemblei kõlapilt oli seekord eriti ekspressiivne, võimukate kulminatsioonidega, kuid ka väga hoolikalt töödeldud. Kõlajulgus paistis sihtivat suurema saali akustika poole. Mõni seni hapramas esituses kuuldud teos sai uue ilme.
Üht-teist saaks lihvida või teistmoodi teha. Aga näib, et küpsuse aeg on käes: sellest annavad märku Nyyd Ensemblei ettekannete veenvus, vabadus ja põnevus.
Evi Arujärv
muusikakriitik