Naissepp Nora Raba taastulek
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nora Raba on hämmastava produktiivsusega metallikunstnik, kelle retrospektiivnäitus ligi neljakümne aasta pikkusest loometööst on eksponeeritud raekoja keldrigaleriis. Samas on kurb tõdeda, et kunstniku viimane isikunäitus toimus juba 1980. aastal.
1960. aastad on need, mis vast kõige enam mõjutasid ja määrasid omaaegse Eesti kunstiinstituudi lõpetanud noore autori eelistusi nii tehnika kui stiili vallas. Seda ajajärku iseloomustab tarbekunstis eelkõige pööre nn tarbelisusest dekoratiivsuse ja monumentaalsuse suunas.
Esimene naissepp
Seetõttu on ka Nora Raba suurema tuntuse ja tunnustuse kogunud just suurejooneliste seinapannoode ja dekoratiivsete plastiliste vormidega. Materjalidena torkavad autori puhul silma raud, alumiinium ja messing ning tehnikatest tõusevad esiplaanile kohrutus, söövitus ja emailimaal.
Tööde jõulisus ja monumentaalsus viitab sellele, et tegemist on siiski skulptori, aga mitte peent filigraani eelistava ehtekunstnikuga. 1960. aastate lõpul moodustasid Nora Raba, Ülo Sepp, Heino Müller ja Tõnu Laigu tugeva neliku, kes hakkasid tegelema suuremõõtmeliste sepiste loomisega.
Nii võib Nora Rabat täiesti põhjendatult nimetada Eesti esimeseks naissepaks. Ometi pole tema nime aga kordagi mainitud Sirje Helme ja Jaak Kangilaski koostatud «Lühikeses Eesti kunsti ajaloos».
Kunstiteadlane Inge Teder on Nora Raba esimest loomeperioodi 1970. aastate algul nimetanud «rauaajaks», mil valmisid sepistatud monumentaalsed seinapannood Pirita lillepaviljonile, spordiauhinnad Jaan Taltsile ning Raekoja plats 5 väravavõre.
Suur osa Nora Raba hilisematest töödest on inspireeritud futuristlikust liikumisihalusest, kus vormid voolavad ja kasvavad vertikaalses suunas. Parimateks näideteks siinjuures on ehk 1977. aastal valminud poleeritud alumiiniumist kompositsioon «Probleem» ja «Kolmtahukad».
Futurismile omaselt on tema töödesse projitseeritud «aja» ja «ruumi» kategooria, mille tõttu tema teosed hakkavad kõnelema alles vastavas ajalises ja ruumilises kontekstis. «Konstruktivism» ja «geometrism», «energia» ja «süntees» on siinkohal parimad märksõnad, millega iseloomustada Raba loomingut.
Rauatränist saab kunst
Peamiseks diskussiooniallikaks osutus ja osutub ka tänase metallikunsti arengu seisukohalt Nora Raba roll vormiuuendaja ja monumentalistina. Tema lakoonilistes suurvormides oli 1970. aastatele omane ornament täiesti elimineeritud ning domineerima jäi lihtne arhitektoonika.
1990. aastate lõpul on kunstnik oma tööde kaudu jõudnud aga monokroomsusest polükroomsusesse, kus staatilistele rauasulamitele lisab mängulisust pulbervärvina ere koloriit. Popkunstile omaselt on kõik need teosed väga silmatorkavad, lakitud ja läikivad ning endine materjali faktuursus on vaid aimatav.
Raba viimased tööd on aga inspireeritud kodukoha Viimsi tormistest ilmadest ja mererannale kogunenud rauatränist, mis kunstniku omapoolse dekonstruktsiooni ja nägemuse läbi on muutunud kunstiks iseeneses täiesti uues kontekstis.
On tunda, et Nora Raba on kunstnik, kes mõtleb eelkõige vormiliselt. Looja, kes justkui taob jumalikule Pheidiasele omase meelekindlusega talle antud materjalist välja oma teose. Ülevaatenäitus
Metallikunstnik Nora Raba ülevaatenäitus
Tallinna raekoja keldrisaalis 19. aprillini
Riin Kübarsepp
kunstikriitik