Tõenäoliselt pöörles hea William Shakespeare oma hauas vurrkannina, kui hea Andrus Kivirähk oma nägemust «Romeost ja Juliast» innustunult kirja pani. Kaks võimalust - kas Shakespeare keeras hauas ringi sügavast masendusest või ilmsest kadedusest.
Kivirähki «Romeo ja Julia» kiunub teatrilava järele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt oli ülistet kirjaniku meeleolu pigem kadeduse moodi, sest - milliseid lavalisi võimalusi annaks lugu, kus Romeoks poolearuline poiss ning Juliaks sulnis metskits
Kuid - lugu looks. Kivirähki erakordne raamat eeldab erakordset lähenemist. Ei mingit üksi lugemist ja salanautimist. Seda «Romeot ja Juliat» tuleb parimate shakespearelike tavade taustal katsetada: lugemiseks peab kokku kutsuma seltskonna ning lugu tuleb valju häälega ette kanda. Alles siis on tekstil õige jume küljes.
Milline kõla!
Või proovige ise valjusti esitada järgmist katket: «Suur jumal!» hüüdis Romeo. «See ajab päris lolliks! Ma olen segi! See kits on röövinud mult viimse mõistuse! Vaid teda ihkan! Tahan olla sinu kallim! Ma lasen käpuli! Sa minu käskijaks! Kuis võisin üldse lammast armastada varem! Mis labasus, paks vill ja rasvas reied! Siin seisab minu hinge kuninganna! Ma hakkan hüüdma Juliaks sind, ilus kits!»
Milline kõla, eks ole. Vaikselt ja omaette lugemine jätab elamuse poolikuks. Nii et valitagu heaga tubateater ning edendatagu etlemiskunsti.
Kivirähki «Romeo ja Julia» lausa kiunub näitemänguna tarvitamise elik teatrilava järele. (Taibukas on see teater, kes selle loo lavale toob.) Tekst suisa meisterlik. Stiil meenutab klassikalist Shakespearei, kus aga erinevalt suurest meistrist on kivirähkilikult kõrvuti paigutatud madal ja ülev, släng ning poeesia.
Kõla on suisa shakespearelik, sisu lausa ketserlik. Üle aegade püsinud üleva armastusloo teemasse on Kivirähk keeranud sellise vindi, mis nõrganärvilisema lugeja esimese hooga raamatust kaugele peletab. Kerge ehmatus võib tabada isegi juhul, kui tegu on Ivan Orava või «Rehepapi» fänniga.
On stiili
Esimene mõte on nii mõnelgi «Romeot ja Juliat» lugenul üpris eitav - ą la «niigi perversses maailmas üks perverssus veel juures appi-appi!». Seda tunnet jagub aga pelgalt esimese viie lehekülje peale.
Siis tuleb teine mõte: tänases ühiskonnas, kus kõikvõimalikud armastuse erivormid üksteise järel pinnale ujuvad, on metskitse ja inimese armastusloo kirjapanek elutervuse ja iroonia tippklass. Värskendav kogemus. Eriti sel viisil, nagu Kivirähk seda on teinud.
Lugu on naljakas ning kurb. «Ei ole tõesti kuuldud lugu kurvemat, kui lugu Romeost ja Juliast!» Üksi lõpp, kus armastajapaar süldis ühineb, tasub pähe õppida. Selles on stiili.
Stiili on ka «Romeo ja Julia» kujunduses. Peeter Laurits ja Andrus Rõhu on väikses formaadis raamatu erinevaid klotspilte täis puistanud. Olümpiarõngastest jääradeni, rahvatantsijatest uudismaalasteni. Kaanepilt - mõttetühja naeratusega nooruk ning kenuskaelne metskits puie all - on lausa jumalik. Ilmselt ka Shakespearei meelest.