Viimased kümme aastat on Tiiu Kirsipuu olnud oma loominguga eriti nähtav: «Kahe Wilde kuju» (1999) ja Johann Skytte monument (2007) Tartus, Estonia teatri 100. aastale pühendatud monument (2006), igavene üliõpilane Juulius Tallinna Tehnikaülikooli ees (2008) jpt.
Muidugi oleks aluseta väita, et ta seda varem ei oleks olnud, kuid alati pilkupüüdva ning juhuslikkugi vaatajat kõnetava meisterlikkuse saavutas Kirsipuu oma töödes siiski üheksakümnendail.
Praegusel näitusel «Rollimängud» Vabaduse galeriis on väljas kaks tööd – skulptuurid Tõnu Aavast ja Andres Dvinjaninovist. Kirsipuu on oma näitust saatvas tekstis küsinud: «Mis kummaline elukutse on küll näitlejal, kelle tööks lisaks oma isiklikele rollidele eluteatris etendamisele on rollimängud ka laval... Kas lavarollid jäävad ka külge? Kas ja mis rolli mängivad näitlejad meie elus?»
Tõnu Aava puhul on Kirsipuu keskendunud ühele rollile. Näitlejale kui Onu Remuse juttude esitajale. Nii ongi Aava täisfiguuril paremas käes vinüülplaat ning samas kostavad kõrvu Onu Remuse jutud. Ja tõesti, J. Chandler Harrise legendaarseid jutte Tõnu Aava esituses on teab juba mitu põlvkonda peast. Või nagu näitleja on ütelnud: «Tundub, et kõik inimesed on Onu Remuse juttude plaate kuulanud...»
Eks Onu Remus samastubki paratamatult meie kuulajatele ikka ja jälle Tõnu Aavaga. Siin ei ole näitlejal midagi teha, ehkki kindlasti võiks näitleja nimetada neid osatäitmisi, mis on talle olnud südamelähedasemad ja olulisemad.
Kui Tõnu Aav on selgelt märgiline kuju meie teatriloos, siis Andres Dvinjaninovi kohta ma nii kindlalt seda veel väita ei tihkaks. Tema kaks paljast poolfiguuri, mis on asetatud nukuteatri etenduste plakatitega kaetud lauale, mille all liigutavad/võbelevad – kord üksiti, kord isegi veidi naljakalt paaris – üheksa paari nii meeste kui naiste jalgu, räägiksid justkui Dvinjaninovi eriti suurest rollide hulgast nii laval kui elus endaski. Ma ei arva, et Kirsipuu on siin kahe näitleja vastandamist silmas pidanud, kuid tõsi on see, et kui Aava puhul on meedias juttu pea eranditult teatritööst, siis Dvinjaninovi puhul on kõik hea kaup.
Meedia loob paljudele inimestele ka näitlejatest kuvandi. Kui omaaegne Švejki roll televisioonis jättis Tõnu Aava paljudele meelde just Švejkina, siis Dvinjaninov, jah, ma ei teagi, kas vaadata mingit seriaali või Kroonikat... Igal juhul on Kirsipuu selline lähenemine olnud päris vaimukas.
Kui püüda otsida mingit mõttelist eellugu praegu eksponeeritud töödele, siis võiks seda leida ehk juba «Kahe Wilde kujust», kindlasti aga Matti Miliuse üleelusuurusest täisfiguurist (Milius: kuldse käed, 2007) ja igavesest üliõpilasest Juuliusest. Neis on südamlikkust ja soojust, olemuslikkuse tabamist, mida sellegi näituse tööde puhul võib märgata.
Kirsipuu: «Loodan väga, et ma ei tekita oma loominguga siia maailma negatiivset juurde. Ma ei pea oma pingeid kunstis välja elama, et teised selle siis sahmakana enda kraesse saaksid.» Ega saagi.
Näitus
Tiiu Kirsipuu
«Rollimängud»
Vabaduse galeriis kuni 5. jaanuarini