Katrin Essenson kõneleb väikeste asjade eest

Suurem osa kunsti jätab meelsasti kaadri taha kõik selle, millest ta moodustub. Higi, veri ja pisarad kõrvaldatakse ringlusest. Ja siis veel terve hulk palju subtiilsemaid asju, nagu näiteks painutamisel tekkivad lihaste liikumispinged, liigeste naksatused, imelikud näoilmed, pragunevad servad ja tolm, mis tõuseb jala alt.

Vanadel röntgenipiltidel võib olla rohkem õnne, aga näiteks paksudel sinistel natuke välja veninud soojendussukkpükstel pole mingit lootust.

Kangutab lahti luuke

Aga see korralik, oma ümbrust väsimuseni reguleeriv kunst tüütab ühel hetkel ära. Kaua sa ikka võitled vormiga, häälestad ja trimmid ja keerad vinti peale. Kõik peab olema millimeetri pealt paigas, muusika peab sisse tulema täpselt ja liigutus peab olema esteetiline ja puhas.

Probleem on selles, et niimoodi liigitub palju materjali kõlbmatuks. Millekski selliseks, millest ei saa mitte kunagi mitte midagi.

Aga olemas ta on. Ta topitakse kuhugi tagumisse pimedasse nurka ja jäetakse sinna. Tema kasutamiskõlbmatus on võrdelises sõltuvuses ruumiga, mille ta enda alla võtab. Ja kõige piinarikkam selle konglomeraatkeha juures on see, et temas sisaldub märkimisväärne osa sügavalt isiklikku personaaliat. Midagi, millest moodustub meie etteaste iseendana. Just seesama puhas, korralik ja väljahäälestatud vorm.

Katrin Essenson on eesti nüüdistantsupildis täiesti omaette olev figuur. On ilmne, et tal on nii koreograafi kui tantsijana asja soorituse laele. On ka ilmne, et ta ei suuda leppida vastuolutu ja samm-sammult üha üldkiidetavama tulemuse suunas liikuva liidri positsiooniga.

Tal on vaja see vastuolutus maha lammutada, ronida läbi mustade torude, kangutada lahti luuke ja vedada kaikaga mööda aeda.

Terror vormi üle

Sellepärast võtab ta ette oma mineviku. Ta ei tee sellest suurt ja hingestatud kunsti. Ta paneb selle ainult veerema ja ragisema ja nähtavale tulema. Esimene käeluumurd - 9-aastasena, põlvenihestus - 16-aastasena, põlveoperatsioon - 21-aastasena, peapõrutus - 25-aastasena, teine käeluumurd - 27-aastasena, kolmas käeluumurd - 28-aastasena, põlve nihestus - 29-aastasena.

See on faktide terror vormi üle. Tulemus ilmub publikule nagu mäletamise pragudest välja imbuv ambient-dünaamika.

Selle kõige keskel, nagu kokkuvõte kaskadööri haigusloost, liigub Katrin Essenson ise ja näeb seekord välja nagu lapsnaine. Teise klassi kehalise kasvatuse tunnis ei olnud ta ilmselt palju teistsugune.

Katrin, ära nihele seal, seisa korralikult, öeldi talle. Sest sellel ajal kui teised kuulasid, kuidas teha joondu-valvel-parem pool, mõtles väike Katrin, kui kõvasti peab köie otsas rippudes hoogu andma, et ulatuda selle küljest aknavõre külge hüppama.

See printsiip jäi hiljem ka jõusse. Tantsukunsti joondu-valvel printsiipide asemel huvitas Essensoni jätkuvalt rohkem see, kuidas ühest lennufaasist teise üle minna. Tema «Vastavalt seadusele» häälestas dünaamikad, emotsioonitonaalsused ja personaalsed vabadused rangelt defineeritud arhitektoonilisse korda, millel ometi oli lenduv kvaliteet.

Selle peale teatriliidu aastapreemiate komisjon ületas ennast ja andis Essensonile nüüdistantsu aastapreemia. Essenson oli seega legaliseeritud ja täisõigusliku tegevliikmena kohaliku kehtestunud tantsukunsti keskmesse vastu võetud. Edasi oleks ootuspärane olnud tema liikumine järjest kasvava täpsuse ja väljahäälestatuse suunas, järjest enam pingestatud kõrgusesse orienteeritult. Nii ei läinud.

Essenson sai aru, et vorm on valmis mõtlema tema eest, valmis raamima tema eneseväljendusvõimalusi üldtunnustatud heade kunstitegemistavadega. Ta ei võtnud isegi hoogu. Ta lihtsalt lammutas maha kõik, mida me peame tantsukunsti headeks tavadeks.

Ja andis meile vaadata äärealad, ümbrused, väljahäälestamata juhuslikud väikesed asjad. Kõik need, kes harilikult kõrvale lükatakse.

Ma ütleks, see oli vabastav kogemus.

Tantsulavastus

Katrin Essenson

«...jusqu’ ici, ēa va bien...»

Kanuti Gildi saalis 8. mail

Andreas W
Lendav Hollandlane