Elulooraamatud lubavad autoreil vaevu ära elada

Hille Karm ja Elle Kull Foto: Jelena Rudi

Kui Evelin Kivimaa oli Arvo Kukumäe elulooraamatule punkti pannud, et viia see näitlejale lugeda, tundis ta, kuidas keha muutub imelikuks. Käed-jalad hakkasid värisema.

Suur töö oli valmis. Vabakutseline Kivimaa oli kuu aega jutti väikse lapse kõrvalt kuus päeva nädalas kirjutada vihtunud. Enne oli ta teinud Kukumäega tosin mitmetunnist intervjuud, samuti usutlenud kahtkümmend Kukumäe tuttavat. Ainuüksi vestluste diktofonilindilt mahakirjutamine võttis kuu.

«Täiesti hullumeelne töö,» meenutab Kivimaa. Tal vedas, et ema aitas last hoida.

Ei ole õigus neil, kes arvavad, et elulooraamatuid saab kirjutada kiirkorras – ja raha muudkui tuleb. Ei tule.

Endine Eesti Naise toimetaja Hille Karm, kes töötab juba üle kümne aasta Ergo kindlustusseltsi kommunikatsioonijuhina, kulutas näitleja Elle Kullist rääkiva raamatu tegemiseks üheksa kuud ja kaks päeva. Sedasi ei häbene ta tööd vastutusrikkuse poolest võrdlemast lapse kandmisega.

Suur pingutus

Aga kui Karm jagab teenitud summa, mis jääb 40 000 ja 70 000 krooni vahele – lepingud ei luba honorari suurust avaldada –, peab ta tõdema, et ei teeninud Kulli raamatut tehes kuu kohta keskmist Eesti pensionigi.

«Mulle on raamatute kirjutamine olnud siiani hobi, mida naudin ja millele pole tulnud peale maksta,» tunnistab Karm. Varem on tema sulest ilmunud Helgi Sallo elulooraamat, mida ta koostas ligi aasta ja mida on müüdud üle 20 000.

Ajakirja Diivan lapsepuhkusel peatoimetaja Piret Tali on Eino Baskinist kirjutatud raamatu eest teenituga saanud pool aastat ära elada. Ta ei varja, et üks eesmärk raamatu kallale asuda oli soov, et ei peaks väikse lapse kõrvalt palgatööle minema.

Ehkki Baskini raamatut kirjutada oli Tali väitel lõbus – arhiivimaterjalid pakkusid äärmiselt lustlikku lugemist –, nõudis töö joonel hoidmine pingutust. Baskini intervjueerimisele kulus kogu suvi. Materjali kogunes 40 tundi. Käsikirja valmimine koos vanades ürikutes tuhlamise ja tuhandete fotode seast paslike valimisega võttis viis kuud.

Näitleja Anne Veesaarest raamatu üllitanud vabakutseline Helen Eelrand, kes kolis kevadel Andaluusiasse, märgib, et kulunud aeg ning saadud tasu võrdub ajakirjanikutöö omadega. «Hispaaniasse villat ei osta, aga igapäevaeluga saab hakkama,» lisab ta.

Enne Eestist lahkumist jõudis Eelrand teha Veesaarega neli-viis mitmetunnist jutuajamist. Suvel, mil ta naasis ligi kuuks kodumaile, jätkasid nad samas tempos: pea iga päev kolm-neli tundi vestlust. 

Ühegi uuema elulooraamatu autor ei ole mitmekuist pingutust võtnud ette lootusega ratsa rikkaks saada. Eelrand ütleb, et teda kannustasid kaks ammust lihtsat soovi: uurida luubi all inimhinge ja tegelda kirjutamisega. Nii oli Veesaare raamatu kokkupanek tema väitel puhas kunst ja rõõm, millest sai nautida iga minutit.

Vähetähtis raha

Karmi on tiivustanud kultuurilooline missioon: raamat tähendab kokkuvõtet näitleja tööst ja võimalust talletada seda tulevastele põlvedele. «Raha kuulub iga ajakirjaniku- ja kirjanikutöö juurde,» möönab ta, «kuid see ei ole esmatähtis. Ainult raha eesmärgiks seades seda tööd teha ei saa, siis läheb pilt viltu.» Ta peab esmatähtsaks, et portreteeritav jääks rahule pildiga, mille kirjutaja temast loob, ja samuti raamatu paeluvust lugejaile.

Tali usub, et võimalus tuntud inimese elu kaante vahele panna paneb igal ajakirjanikul kõrvad liikuma. Tema võttis Baskini raamatut huvitava ja vaheldust pakkuva tööna, mis liiati ei lase ajutiselt koduperenaise rollis kirjutajana rooste minna.

Ka Kivimaa leiab, et iga ajakirjanik võiks proovida elus koostada vähemalt ühe elulooteose. Kukumäe raamatut tehes tundis ta, kuidas see teda rikastab. «Kui räägid vanema inimesega,» seletab ta, «oled nagu targa raamatu läbi lugenud.»

Kas Kivimaa ihkaks veel kellegi eluloo ette võtta? Jaa, vastab ta kõhklemata. Aga kui talt pärida, kui palju elulooraamatut tehes teenida võib, lausub ta vastu tahtmist, et natuke üle 50 000 krooni. Selle eest võib ära elada, möönab ta, ent rikkaks küll ei saa.