Avameelne, aga maskis

FOTO: Pm

Kahtlemata on Anne Veesaare raamat siiras. Vähemalt portreteeritava seisukohast. Raamatus «Anne Veesaar.



Elus, see on kõige tähtsam» räägib «Õnne 13» Marena tuntud naine lapsepõlvest, tööst ja meestest. Seal on annus avameelsust, vürtsitatuna seni avalikkuse eest varjul püsinud armuseiklustega. (Andrus Peegli kirjad Anne Veesaarele on igale romantikust armukesele kohustuslik lugemine.)



Veesaare loo autor Helen Eelrand on tabanud Veesaare olekut. Lugedes kõlab kõrvus Veesaare hääl ja naer. Kusjuures tundub, et Veesaar räägib nii headest kui halbadest aegadest, naeratus näol.



Kuigi on täidetud kõik eluloomenukiks tõusmise tingimused, jääb miski segama. Pinnapealsus. Jääb mulje, et Veesaar rääkis Eelranna surnuks – huvitavalt ja haaravalt, lint käis ja ... nii kontrollis Veesaar olukorda ja vaatamata avameelsusele ei visanud kaitsvat maski maha.



Maski, mis on aidanud tal jääda optimistlikuks energiapommiks. Raamatus ei näe me nõrka ja väsinud Veesaart. Isegi kui ta meenutab hetke, mil otsustas elutee armuksena siin ilmas (lk 55) vingusurmaga lõpetada, või Vanalinnastuudio lõpust (lk 111) või muusikaliteatri pankrotist (lk 114), räägib ta sellest mõnerealiselt ja kergelt üle lenneldes. Veesaar on õppinud olema kange mutt ja murdumist ta ei tunnista.



Vaatamata väikestele vihjetele jääb argiolustik ja elu olmeline pool lugejate eest varjule. Kahju, sest just olustiku kirjeldus andnuks raamatule ajas püsivama väärtuse.



Raamat


«Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam»


Autor Helen Eelrand


Fookus Meedia 2009

Tagasi üles