Indrek Schwede: rohkem egoismi, lapsevanemad!

Indrek Schwede. Foto: .

Eestist lahkub 3000–4000 inimest aastas. Neist 600–700 on gümnaasiumilõpetajad. Välismaal töötab 20 000 – 30 000 inimest. Ühiskonnateadlased ja meedia muretsevad. Kodanikud ise aga rõõmustavad.

Olen viimase paari aasta jooksul kõrv kikkis kuulanud oma kunagiste klassi-, ülikooli- ja eakaaslaste, päris- ja juhututtavate jutuvada teemal: aga minu laps on välismaal!

Kõrvakriipivalt ühendab paljusid pajatajaid uhkeldav toon ja muretus oma lapse tulevase elukoha suhtes. Õigemini rahulolu, et laps on ja tõenäoliselt jääbki välismaale. Mis oleks nagu saavutus omaette.

Huvi ja hasardi pärast olen jutu juhatanud paari-kolme aastakümne taha: kas teie ei tahagi oma lastega samas riigis elada? Kas teid rahuldab väljavaade näha oma lapselapsi kord aastas ja purssida nendega võõrkeelt? Kas perekonda luues oligi eesmärk kasvatada kodanikke kaugetele ülemeremaadele ja olla vanaduses üksi?

Mõni suurustaja on selle peale mõttesse vajunud. Mõni on süüdistanud mind isegi egoismis: lapsevanem peab ju mõtlema lapse, mitte enese peale. Nagu luuletaja Hando Runnel tõdes: «Siis nimetatakse seda isiku tahte piiramiseks – ja sa ei tohi enam isegi last kasvatada, lapsele kombeid õpetada.» (Postimees AK 17.10)

Aga näilise altruismi varjus kasvatatakse egoisti hoopis oma lapsest, talle sisendades – mõtle ainult enese ja oma heaolu peale! Neil puhkudel mõtlen ikka Kaukaasia rahvaste kiiduväärt kombele, kui esimene toost tõstetakse vanemate terviseks. Meie tegelikkus on vastupidine – vanemaid peetakse tülikaiks, neid kirutakse omaenese laste kuuldes. Ja muidugi võtab järgmine põlvkond eeskuju ja vastab meile samaga!

Tänapäeval on inimesel võimalus läbi tuisata terve maailm ja see on kindlasti hea. Ka välismaal õppimine on kiiduväärt. Kindlasti maksab aga kaaluda, millal minna. Nii noorele, tema vanematele kui ka Eesti riigile on kasulikum, kui õppur siirduks välismaale pärast aasta või kahe pikkust tudeerimist Eesti kõrgkoolis.

Selle ajaga jõuab noor suhestuda meie ühiskonnaga. Tal tekib ettekujutus enese tulevasest kohast selles. Ta on elukogenum ja targem võtmaks vastu oma tulevikku puudutavaid otsuseid.

Võidavad ka tema vanemad, kellel on suurem tõenäosus elada edaspidi lastega samas riigis, näha lapselapsi rohkem kui kord aastas ja saada järgmistelt põlvkondadelt tuge pensionipõlves. Võidab ka riik, mis ei kaota oma kodanikke (nende hulgas arste ja teiste vajalike elukutsete esindajaid) teistele riikidele.

Kui noor lahkub Eestist kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, pole tal täielikku aimu oma võimalikust rollist Eesti ühiskonnas. Vastuvõtlikus eas välismaal viibides võib see otsustada tema saatuse. Ja see omakorda  puudutab ka tema vanemaid ja meie riiki.

Eestis elades ja karjääri tehes on kaks vaieldamatut teineteisele vastu rääkivat paradoksaalset plussi: oma keelekeskkonnas on lihtsam tegijaks tõusta. Eestis on võimalik end loomulikumal moel teostada. Välismaal ollakse sageli lihtsalt osake hallist massist.

Majanduslikult võib olla vastupidi: Eestis on hulga raskem läbi lüüa, jõuda oma ala parimate sekka ja majanduslikult kindlale pinnale. Anonüümse keskmikuna välismaal hea palga peale jõudmine polegi nii keeruline, see polegi õieti mingi väga tõsine väljakutse.

Mõlemad poolused peaks olema noortele kõditavad proovikivid. Sellele meie uhkeldavad lapsevanemad sageli ei mõtle.

Usun, et kõigile lapsevanematele meeldiks, kui nende võsukesed end välismaal hariksid – olgu koolis või elades-reisides. See avardab silmaringi ning aitab paremini mõista ja hinnata kodumaad. Aga teha kõik selleks, et laps läheks ja jääks – mis on asja iva, milles seisneb saavutus? Rohkem egoismi, lapsevanemad!