T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juri Lotmani neljas taastulek

Rein Veidemann
Juri Lotmani neljas taastulek
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Küsin ikka ja jälle endalt, miks Juri Lotmani teoste ilmumine eesti keeles on alati sündmus ja miks tuleb seda sündmusena võtta.

Vastasin sellele juba 1990, kui ilmus «Kultuurisemiootika», mida kolm aastat hiljem surnud Tartu geenius jõudis veel näha ja millele ta ka eessõna kirjutas: sündmuseks teeb eestikeelse Lotmani meile see, et tekib võimalus iseäranis lähedalt tajuda ülla mõtte olemust. Ja et sellel on kohta olnud Eestiski.

Juhtkiri: Integratsiooni õppevahend

Sest mida muud meile Lotman on õpetanud kui mõtlemise humanistlikku mõõdet, mis ei väsi imestamast maailma mitmekesisuse üle, mis kaitseb seda ja teenib jäägitult üht, dialoogi ja mõistmise süvenemist.

Paraku on ju olnud nii, et meie endi emakeelseid filosoofilisi, ajaloolisi, poliitilisi, kirjanduslikke, kultuurilisi ja juriidilisi arutlusi kipub tihtigi saatma mingi võitluslik allhoovus, mis pealispinnal võtab argumentum ad hominem kuju ja mis pigem on suunatud mõne eelarvamuse kinnistamisele või siis selle purustamisele koos uue, võitja-arvamuse kehtestamisega.

Lotman aga õpetab eelarvamusi ületama, mille eelduseks on lakkamatu kahekõne mineviku ja oleviku vahel ning mille käigus sünnib tähendus ning sõnum tuleviku jaoks.

Valgustajast õpetlane

Lotmani esimene sisenemine eesti vaimukultuuri algas 1986 Pushkini biograafiaga. Juba selles oli tajutav humanitaaruuringutes nii haruldane võime muuta ajalugu elavaks, panna teda kõnelema inimlikus keeles ja ümbritseda teda tähenduste võrgustikuga.

Sellele järgnes Lotmani teine tulemine «Kultuurisemiootikaga», mis oli teadlase visiitkaardiks Eestis, teadlase, kes selleks ajaks oli Tartus elanud nelikümmend aastat, tõusnud vene kultuuri asjatundja ja semiootikuna maailma tippude hulka, kuid kelle Eesti ametlik teadlaseliit valis alles tema elu lõpul akadeemikuks.

Lotmani kolmandat - ja julgen arvata - lõplikku tulemist eesti keeleruumi tähistavad «Semiosfäärist» ja «Kultuuri ja plahvatuse» ilmumine vastavalt 1999 ja 2001.

Lotmani kultuuriteoreetiline ja -semiootiline maailm mitte ainult ei legitimeerinud end eesti keeles, vaid ka muutus eestikeelse humanitaarmõtlemise loomulikuks osaks. Sellele aitas kaasa ka asjaolu, et Lotman leidis «Semiosfäärist» tõlkijana tundliku ja ilmselt samavaimulise Kajar Pruuli.

Seda võime kogeda ka nüüd, Lotmani neljandas taastulekus, mil eesti lugejani on jõudnud Tänapäeva kirjastamisel Juri Lotmani vestlused vene kultuurist.

Alguse saanud televestluste sarjast, mida kordusena näitab Eesti Televisioon - eilegi oli järjekordne saade -, vormistas Lotman need vahetult enne surma raamatukäsikirjaks. Raamatut ennast tal aga ei õnnestunudki enam näha.

«Vestluste» I köide viib lugeja 18. sajandi ja 19. sajandi Venemaale, Peeter I, Katariina ja Pushkini ajastu aadlikultuuri argipäeva. Võib julgelt öelda, et paljudele eesti lugejatele avaneb läbi Lotmani silmade ja jutustuse vene kultuur ja kogu Venemaa eluolu täiesti uues valguses.

Kas või ainuüksi väide, et «see võimas vene kultuur, millest sai üldrahvalik kultuur ja mis on andnud meile Fonvizini ja Deržavini, Radishtshevi ja Novikovi, Pushkini ja dekabristid, Lermontovi ja Tshaadajevi ning loonud eeldused Gogolile, Herzenile, slavofiilidele, Tolstoile ja Tjuttshevile, oli just aadlikultuur» ning järgnevad mahukad kirjeldused selle kultuuri iseärasusest avardavad seni meie küllaltki kammitsetud ettekujutust vene kultuuri olemusest, ajaloost ja potentsiaalist.

Pealtnäha tühisena tunduvad detailid ja juhtumised, vene suurmeeste biograafilised seigad, käitumisjoonis, kogu sotsiaalne struktuur omandavad põneva värvingu.

Sissevaade vene hinge

Nii jutustada, et entsüklopeedilised teadmised, kindel teoreetiline raamistik ja sünteesiv üldistus ei mõjuks rusuvalt, suudab üksnes lugejast ja üldse teisest inimesest lugupidav valgustajast õpetlane.

Lotman muudab kauge lähedaseks, võõra või kummalisena tunduva arusaadavaks. Igast reast, mõttekäigust vaatab vastu aukartus kultuuri sügavuste ja kõikvõimsuse ees. Aga Lotman ei edvista sellega. Ta kutsub endaga. Seda soojust, humoorikaid kõrvalepõikeid, sisendusjõulisust, mida vaataja on kogenud teleriekraanil kohtudes Lotmaniga, leiab ta eest kirjasõnastki.

Juba alguslehekülgedel rõhutab Lotman, et «ajalugu ennustab halvasti tulevikku, kuid aitab hästi mõista olevikku», et tõeline ajalugu hargnebki kultuurist mõjutatud olustikus ja selleks, et suudaksime iseend ja oma kultuuri paremini mõista ning arendada, vajame teadmisi ja mõistmist teisest kultuurist.

Lotmani vestlused vene kultuurist on ühtaegu nii selle kultuuri pärija pihtimus kui ka kütkestav sissevaade «vene hinge» avarustesse. Kui tavatsetakse öelda, et Venemaad pole võimalik mõista, vaid üksnes läbi elada, siis Lotman ületab oma «vestlustega» sellegi fundamentaalsena tunduva eelarvamuse.

Raamat

Juri Lotman

«Vestlusi vene kultuurist»

Tõlkinud Kajar Pruul

Tänapäev 2003

«Vestlusi vene kultuurist» esitlus on esmaspäeval, 2. juunil kell 16 Tartu Kirjanduse Majas

Tagasi üles