T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nali on meie ainuke tõeline kaitseingel

Nali on meie ainuke tõeline kaitseingel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Nalja peab meie ainukeseks kaitseingliks kõnealuse teose minajutustaja ning küllap autor isegi. Kristel Salu kolmas lasteraamat on elurõõmus ja naljakas, lihtsat tervet (maa)elu ja lahedat ellusuhtumist kiitev lugu.

Õigupoolest lugu kui niisugust polegi. Ühe tüdruklapse ülestähendustelt ehk polegi paslik seda oodata? Tegelikult ei tule süžeearendus autoril veel hästi välja. Seda jõnki väidet põhjustab kahe Brita vahel ilmunud «Verdi ja Fred...».

Vaatamata sissejuhatusele, teemaarendusele ja õiglasele lõpule oli raamat ikkagi pigem sketshide rida kui lugu. Brita-raamatus ei taotlegi Salu algusest otsa poole kulgevat jutustust, vaid laseb tüdrukul vadistada sellest, mis talle parasjagu pinget pakub.

Vanaaegne tüdruk

Brita astus esimest korda oma lugejate ette tegelikult juba eelmisel aastal. Ta oli siis kümnene ja kirjutas memuaare. Nüüd on Brita 15. Tõtt-öelda ei ole tema elu- ja kõneviis vanuse kasvades muutunud.

Nojah, kavalerindusest tehakse paaril korral juttu, aga armastamise asjadeni tegelikult välja ei jõuta. Puudub kaasaja tüdrukutejuttudele omane muretaak ja kihk (ihuliku) armastuse järele.

Ühest küljest on täitsa hea, et noori õpetatakse lugude jutustamise abil elus ettetuleva jamaga hakkama saama. Teisest küljest tekitavad need nn abi- ja mureraamatud oma ohtrusega mulje, et sedasorti teismeline, kellel pole probleeme ja kes ise ka pole kellegi jaoks probleem, vähe imelik ikka on. Sestap teeb kohtumine Brita-taolise teismelisega selget rõõmu.

Brita kuulutab ausalt ja uhkelt, et on vanaaegne tüdruk, alternatiivlaps: «Mina nimelt ikka veel ei joo, ei suitseta, ei tarvita narkootikume ega laaberda ringi, vaid loen raamatuid, armastan loodust ja loomi ning minu südamehääl saab alati esimesena sõnaõiguse.» Mõni linnainimene arvab koguni, et tüdrukul on maal elades sotsiaalne kasv kinni jäänud.

Britat lugedes kerkisid meelde 1920-1930ndatel kirjutanud Hilja Valtoneni eluterved, teravmeelsed ja kuraasikad neiud ja alles lähiaastatel meieni jõudnud Astrid Lindgreni noortejuttude humoorikad kangelannad. Kristel Salu kirjutas vanaaegse tüdrukuteraamatu ja olgu see kompliment, mitte etteheide.

Brita sõnavara on rahvalikult lopsakas, täis ootamatuid võrdlusi, nõks nipsakas ja löögivalmis. Suurem jagu tänastest tüdrukutest nii ei räägi ja blondiinim osa neist ei saaks vist hulgast sõnadest arugi.

Jutustaja loob maruvahvaid karaktereid, kes kannavad paljutõotavalt naljakaid nimesid ja kellel on küljes üks kuni mitu inimlikku veidrust. Villi Mesikäpp ja tema volüümikas kaasa Loreida, vanadusnõder Magda, onu Rudolf ja sekretär Renate, kirjanikuisand Raimond Ruudi jpt äratavad uudishimu.

Neist tahaks enam lugeda, kohtuda kas või kui kõrvalosalisega, aga paraku kord kasutatult nad sinnapaika ka jäävad.

Õnne teile kõigile

Lõbusa raamatu eesmärk pole tegelikult lugejale üksnes tola teha. Kuigi Brita ise tunnistab: «Aga võib-olla see ongi minu missioon - aidata natukeseks aega maha võtta, et ennast kõrvalt vaadata ja nähtu üle naerda.»

Autor kasutab oma sõnumikandjana kunstnik Samueli, kelle seisukohad peaksid lugejale lihtsaid tõdesid meelde tuletama. Naljatamisi ning kujundlikus keeles esitatult ei tundugi need sõnade pealelugemisena, muust möllust eraldi asuva filosoofiana.

Isevärki mees seletab tüdrukule meelemürkide pruukimise põhjusi: «Inimene pole rahul sellega, mis tal on, kus ta on ja kes ta on.» Samuel taunib kamba peaga mõtlemist, soovitab muutusi alustada iseendast, luua oma maailm omaenese südames ega ümbritsevat mitte liiga tõsiselt võtta. Kes südamehäält kuulab, selle õnn on ikka kodus ega «kipu küla peale ringi töllerdama».

Brita on kogu raamatu vältel lugejaga aktiivselt suhelnud. Viimases peatükis tunnistab ta, et nii ühest kui teisest võiks veel päris pika ja omaette loo saada. No miks mitte, jääme ootama. Seniks lõpetab Brita oma pajatused lausega: «Aga õnne teile kõigile!» Paslik lõpp viimse punktini positiivsele raamatule.

Raamat

Kristel Salu

«Viljaküla Brita pajatused»

Eesti Keele Sihtasutus, 2003

Krista Kumberg
kirjanduskriitik

Tagasi üles