Hannes Võrno, tõenäoliselt üks edevamaid eestlasi

FOTO: Peeter Langovits

... aga edevus ei ole patt. See on pigem edasiviiv jõud. Ja selline jõud, mis tagab, et elu mööduks värvikalt ja kvaliteetselt.

Hannes Võrno

FOTO: Mihkel Maripuu


Hannes Võrno (40) näib kohati nagu Leonardo da Vinci. (Aus ülestunnistus: ei, see pole minu võrdlus, see on «varastatud».) Kui vaja, juhib telesaadet. Kas või mitut. Kui kutsutakse, teeb näitemängu. Nii ekraanil kui ka laval. Dirigeerib või orkestrit. Pildistab ja joonistab. Kui tarvis, haarab relva kätte.



Öelge vaid, mida teil vaja – küll Võrno teeb.


Sel aastal kirjutas ta näiteks raamatu. Iseendast.



Kas aeg on nii kaugel, et tuleks hakata vaikselt vahekokkuvõtteid tegema?

Hannes, oli see aasta raske?


Ei olnud. Võib-olla seepärast, et seoses 40-aastaseks saamisega iseendale antud lubaduste ja tõotustega suutsin elada enda seatud reeglite ja eesmärkide järgi. Neist kõige olulisem oli see, et otsustasin tänavu endale mitte liiga teha ja samuti mitte teha asju, mida peaksin tegema ainult raha pärast või selle pärast, et tuleb ära teha, kuigi on vastumeelne.



Kui mu hea sõber Tarmo Leinatamm tuli aastaid tagasi südameoperatsioonilt, ütles ta kuldsed sõnad, mida arst oli talle soovitanud: alates 35. eluaastast peavad mehed õppima laisklema ja molutama. Kui sa seda ei oska, põled kähku läbi. Selles mõttes on tervislik elada aeglaselt.



Nii et 40. eluaasta on sulle murdepunkt, mille järel hakkasid mõtlema, et küllap pool elu on läinud ja kas järgmine pool tuleb ikka kvaliteetne?


Võib nii olla küll, et sellest alates hakkad saama osa sellest, mille kallal eelmised aastad oled rabelenud. Seda pekki, mille oled endale peale söönud, tuleb nüüd hakata aegamööda ära tarvitama. Olen otsustanud elu nautima hakata, ja teen seda.



Oled hinnatud ja nõutud õhtujuht. Kui palju seda tööd tänavu ette tuli?


Mõnikümmend korda tuleb ikka ära. Olen väga paljudele «ei» öelnud. Kui sa iseendast laval ära tüdid, ei suuda sa seda tööd enam armastuse või innuga teha. Mulle on laval vastumeelselt ja raha pärast punnitav artist õnnetu vaatepilt. Loodan, et ei ole ise sellisena kellelegi laval silma hakanud, et vana teeb asja kella vaadates.



Kas nüüdsel kitsal ajal poleks kasulik kõik pakkumised siiski vastu võtta?


Kui sul ei ole kindlat plaani, et on tarvis järgmise kuu 15ndaks saada 10 000 krooni, et osta uus postkast või spanjelikutsikas, siis on mõistlik mõelda, kas sa vajad midagi või tahad midagi.



Näiteks, kui sa seisad söögi juures, on vaja samuti otsustada, kas sa tahad seda või vajad seda. Kui sul on nälg, siis võta ja söö. Aga kui vaatad, et oh sa raisk, kui ilus kukkel, siis sa ei vaja seda, vaid lihtsalt tahad. Ja inimesed söövad end seepärast paksuks, et nad ei vaja, vaid tahavad. Samamoodi on kõigi muude asjadega.



Mis jääb sellest aastast enim meelde?


Selle aasta töö oli mulle raamat, mille valmis kirjutasin. Mäletan varakevadist vestlust kirjastajaga, kes küsis, kas ma ei tahaks lapsepõlvelugude seeriasse teha oma lugu. See oli aeg, kui hakkas tulema elulooraamatuid, ja ma puksisin väga vastu, sest tundsin, et kurat, see veel puudus.



Aga kirjastaja seletas, et raamat ei ole mõeldud ajakirjaniku pika intervjuuna, mis pannakse kaante vahele, vaid see võiks olla pigem ilukirjanduslik lugu.



Kirjutasin 250 lehekülge. Toimetajale jäi 50 lehekülge, mida välja rookida.


Olen mõnes mõttes rõõmus, kui saan raamatu-uudisega häirida taas kord inimesi, kes ei usu või kellel on teiste suhtes mingi hoiak.



Mäletan, kui läksin 1996. aastal esimest korda TV 3 peadirektori Andres Jõesaare kabinetti. Kiur Aarma ütles, et saage tuttavaks, see on Hannes Võrno, ja tema tahab minuga koos alustada saadet «Kahvel».



Jõesaar tegi minu ees head nägu, aga pärast küsis Kiurilt, kas ta on täie mõistuse juures, et tahab minusuguse pajatsiga teha tõsist ajakirjanduslikku saadet – nalja teeb või? Jõesaarel kulus mitu kuud, kuni ta lõpuks aru sai, tuli ja tunnistas, et peab sõnad tagasi võtma. See oli mulle väga suur tunnustus.



Elulooraamatuid on tõesti palju. Mis teeb sinu «Poisi loo» eriliseks peale selle, et see on autobiograafia?


Üks konkureeriv kirjastaja ütles ühes telesaates, et jälle on mingi telenägu kirjutanud lapsepõlveloo, et millal hakkavad ilmuma raamatud «Minu esimene puder» ja «Minu esimene piimakokteil». Loodan, et sellel inimesel on niivõrd palju kiusu enda vastu, et ta võtab raamatu kätte ja loeb läbi.



Ma armastan lugeda selliseid raamatuid, kus ei pea kaant avades ise endale hakkama pilti manama. Ma tahan, et see, kes raamatu on kirjutanud, paneks filmi käima. Ära ütle, et mehed istusid toas laua taga. Kirjuta, milline oli see tuba, milline oli laud, millised mehed laua taga istusid.



Kuidas sa oma kümnete tegemiste kõrvalt raamatu kirjutamiseks aega leidsid?


Rentisin suveks Hara kalurikülla Loksa lähedal mere äärde palkonni. Elasin ühe suve oma elust nii, nagu olen kogu aeg mõelnud, et võisid elada kas Gailit või Tuglas või Luts. Hommikul ärkad, teed pliidi peal kannu kohvi ja siis hakkad raamatut kirjutama.



Mida see raamat lugejaile võiks anda?


Kindlasti ei pea seda lugema seepärast, et raamat on minust. On minust palju tähtsamaid ja huvitavamaid inimesi. Aga võiks lugeda sellepärast, et kui kellelgi on peres poiss või kaks poissi, siis lapsevanemad võiksid teada saada, mis on ühe 5-, 10-, 15- või 20-aastase poisi peas liikvel ja millised on selle poisi unistused.



Raamatu tekst jookseb hästi, nagu pudeneks varrukast. Kust see tegelikult tuleb?


See võib olla ühest lihtlabasest asjast kinni. Kui pead tegema 186 õhtut aastas MC (master of ceremony, õhtujuht – P. P.) tööd, ei saa seda teha nagu copy-paste, et sul on ruudulisse vihikusse kirjutatud pealeminevad naljad, mida kasutad 50 aastat.



Ma ei ole teinud ühtegi copy-paste-üritust, olen suhtunud igasse seltskonda kui ainukordsesse. Ma ei ole lava taga närvitsedes ja püksiviike näppides mingit jutuvada leiutanud, aga paratamatult olen oma elus väga palju mõelnud, mida öelda, et ennast mitte korrata.



Sa oled teinud nii erinevaid asju, et ma ei saa enam aru, kes sa tegelikult oled.


See ei ole endale tuha pähe raputamine, kui ütlen, et olen tõenäoliselt üks edevamaid eestlasi, ja sellest tulenevalt, olgu heas või halvas mõttes, olengi igasuguseid asju teinud. Ma ei ole kunagi tahtnud saada saatejuhiks või kirjanikuks, olen tahtnud kõiki neid asju proovida.



Edevus on negatiivse märgiga sõna, aga sa jätad mulje, nagu oleks see positiivne. Palun, seleta!


On edevus, mis on positiivne, ja alpus, mis on negatiivse tähendusega.


Eestis on kümneid väga häid näitlejaid, kes ei suhtle ajakirjanikega ja kes ütlevad, et nad on nii tagasihoidlikud inimesed, las nende eest räägivad nende rollid.



Aga mida sa ronid, kurat, lavakasse, mida sa kipud lavale, endal selline esinemissoov, et mine hulluks! Edevus ajab neid lavakasse, edevus ajab neid lavale, edevus ajab neid publikule kummardama. See on edevus heas mõttes.



Aga on asju, mis on alpusega seotud. Ma ei saa siin esimesena kivi visata, sest võib-olla mõni inimene, kes mind üldse ei tunne või tunneb hoopis väga hästi, võib samamoodi näpuga näidata, et Võrno ei ole edev, ta on alp.



Tõsi see on, et vaevalt sa kõigile hirmsasti meeldid. Kuidas tuled endaga toime siis, kui sinu kohta valusalt öeldakse?


Eks tuleb tunnistada, et ju olen oma väljaütlemiste või hoiakute või käitumisega kedagi siiralt pahandanud. Kellel on põhjust mõelda, et olen alp, rumal ja ülbe – ju ma olen selle põhjustanud.



Kui tuli saade «Tõehetk», tekkis avalikkuses ja meedias hoiak, et inimesed, kes saatesse lähevad ja kes seda teevad, on haiged imbetsillid, kes toodavad maailma kõige jälgimat paska. Kuna saates osalejaist kirjutati tabloidide esikaantel, siis hakati neid ilma süvenemata sõimama hooradeks, varasteks, pättideks, lojusteks.



Tegin ühele ajakirjanikule ettepaneku, et kirjutame uuest aastast nendest inimestest positiivselt, et nad on kangelased, tulid saatesse, rääkisid oma loo ausalt ära ja said selle eest pappi. Kuna ajalehes nii öeldakse, siis inimesed jooksevad kaasa ja leiavadki, et oli, jah, lahe saade ja oli tore inimene. Oma lugupidamisega inimeste vastu ja oma abistamissooviga oleks see saade siis niisugune gospel-TV, et vähe ei ole.



Kas sul endal tekkis «Tõehetke» juhtides eelmisel hooajal kõhklusi?


See kõlab jõhkralt, aga keskajal tegi timukas ka oma tööd, sest keegi pidi selle töö ära tegema. Aga ma ei arva, et minu tööd võiks võrrelda timuka tööga. See on lihtsalt töö, nagu teeb oma tööd lihunik või kellassepp.



Otsustan töö üle selle järgi, mis on huvitav teha ja mis mulle meeldib. Miljonimängus võisin käepigistuse järgi juba uksel aru saada, kui palju sealt peakolust teadmist tuleb ja kui palju inimene raha saab.



Kui mulle ulatatakse nagu kilekotiga koerasitt, mida nimetatakse käepigistuseks, siis mõtlen endamisi, et vana, hea kui sa tonni saad. «Tõehetke» puhul ei tea ma kunagi, kui kaugele keegi on valmis jõudma. Mulle on inimesed «Tõehetke» toolis huvitavamad kui miljonimängus. Ma ei näe neid nii selgelt läbi.



Ise oleksid valmis «Tõehetke» pihitooli istuma?


Mind ei huvitaks seal toolil minu enda tõde minu kohta. Mind huvitaks see, kas suudaksin saate formaati kirjutatud trikist läbi hammustada. Seal on üks punane nupp, mis tegelikult paikneb selle inimese sees, kes punasel toolil istub. Mõtlen, kas vajutaksin seda nuppu õigel hetkel või mitte.



Küsimus pole hirmudes või paljastamises. Küsimus on selles, kas julgeksid enda suhtes ausaks jääda. Sult küsitakse valedetektori all esimese küsimusena, kas oled enda meelest hea inimene. Kui vastad «jah», aga järgmisele 20 küsimusele vastates tunnistad enda kohta näiteks, et oled löönud last, peksnud vanainimest, varastanud, tapnud, vägistanud – siis on pilt selge.



Punane nupp tähendab seda, et saates pannakse küsimused teises järjekorras. Alguses tunnistad, et oled varastanud, tapnud, vägistanud. Lõpus küsitakse, kas oled hea inimene. Ja kui oled kõike seda eelnevalt öelnud, ei saa sa enam kinnitada, et jah, olen hea inimene. Ütled, et ei ole. Aga valedetektori all vastasid, et oled, ja see oli siis tõene. Nüüd oled sunnitud tegema enda kohta teise otsuse.



Kui sa tead, et sinu sees on varas, pätt ja kaabakas, siis ära ütle juba alguses, et oled enda meelest hea inimene. Mõtle enda kohta nii, nagu mõtled – see on aus. See ongi «Tõehetke» point, millest siiamaani vähesed on aru saanud.



Mis trikiga on sul enamik asju, mida elus ette oled võtnud, edukalt välja tulnud?


Olen valmis tunnistama, et olen tootnud tulemusi, mille kohta ei saa öelda, et need on sajaprotsendilised. Oleme ju kõik surelikud ja ekslikud. Kuid julgen öelda, et ma ei ole võtnud ette asju, mille puhul olen juba ette kindel, et need on määratud läbikukkumisele. Selles mõttes olen väga alalhoidlik.



Aga neid asju, mida teinud olen, olen teinud enda meelest sirge seljaga. Kui olen võtnud metsa minnes püssi selga, siis olen teadnud, milleks. Ma ei viitsi seda lihtsalt tassida, ma kasutan seda.



Kust oled võtnud julguse elus nii erinevates valdkondades kätt proovida?


Sellele saab vastata ühe lausega: tahan lihtsalt kvaliteetselt elada. Ma ei taha neid päevi, mis mulle on antud, raisata.


Ma olen nii süüdimatu ja püsimatu tüüp, et olen veel õnnetu, kuna ma ei tea näiteks solfedžost midagi. Muidu kirjutaksin muusikat ka. Ja olümpiamängudel tahaks mingil alal hea tulemuse teha.



Mis alal?

Kui ma oleks näiteks esimene Eesti sportlane, kes lööb teise samasuguse sajakilose kolli poksiringis nokauti. Kurat, see oleks äge! Riskides, et tegelikult oled ise nokauti löödud.



Kui palju oled elus teinud asju, mida tagantjärele vaadates poleks pidanud tegema?


Julgen tunnistada, et minek riigikogusse ja sealt selg ees äratulemine võinuks olemata olla, ja võib-olla ka Kreisiraadio esinemine Eurovisioonil. Kuigi see on tühine üritus, millel ei ole Euroopa ega muusikaga mingit pistmist, aga me oleks pidanud Tarmo ja Peetriga tajuma selle vastutuse suurust eesti inimeste ees. Ma ei pea tagantjärele õigeks meie hoiakut, et irvitasime selle ürituse üle, irvitades samal ajal kaasmaalaste ja meie riigi üle. Me oleks võinud jätta sinna minemata.



Miks riigikogusse minekut veaks pead?


Ma kahetsen seda, et enne riigikogusse minekut ei uurinud välja, mis firma see on. Olin vaimustunud firma heast nimest ja prestiižist, aga ma ei teadnud firma sisu ja töökaaslasi.



See firma on tegelikust elust ja inimestest väga kaugel. Sein tegeliku elu ja selle elu vahel, mis on paberite peal ning mille puhul vajutad rohelist või punast nuppu, on kõrge. Ja mida kauem sa seal olnud oled, seda kaugemale oled inimestest jäänud.



Aeg-ajalt tundsin seal, et olen justkui jalgpallivõistkonnas, jooksen avavile peale platsile ja näen, et väravavaht istub lihtsalt puuri nurgas ja sööb võileibu ning keskründaja sügab mune, vahib publiku hulgas tuttavaid ja lehvitab neile. Kurat, mida siis mina siin lidun?!



Mis oleks see, mida tegelikult elus teha tahaksid, kui vaid saaksid?


Kui päris aus olla, siis tahaks elada nii, et ma ei teeks häbi sellele ajastule, mis mulle elamiseks anti koos nii suurte meestega nagu näiteks Lennart Meri ja Jaan Kross.



Aga millega sina võiksid ajalukku jääda?


Loodan, et need asjad on veel ees. Ma ei ole veel midagi sellist teinud, mis võiks olla ajalooraamatutesse kirjutamist väärt. Tuleb tunnistada, et ega ma selle nimel ei ela, et see nii läheks.



On su elu läinud ideaalilähedaselt või on ideaal veel kaugel?


Küllaltki ideaalilähedaselt. Olen saanud aru, et kõige mõistlikum, milleks töötada ja raha kulutada, on reisimine ja maailma vaatamine. Olen õnnelik, et olen väga palju reisinud. See, kui oled kaua ja kaugel ära olnud, aitab Eestimaad armastada.



Mida tavaliselt reisidel teed?


Ütlen ausalt: naudin täiega elu. Reisidel luban endale ikka rohkem kui igapäevases elus. Luban endale rannas öömaja, kott pea all, ilma igasuguse mugavuseta, ja luban endale viietärnihotelli, kui tahan. Ja olen õnnelik, et saan endale mõlemat lubada, ja oskan mõlemat hinnata. Ma armastan, et mul on valikuvabadus.



Mis on su lemmikkohad?


Olen hakanud armastama Aafrikat, just selle lõunapoolset otsa. Olen olnud kaks aastat järjest päris pikalt Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias ning tunnen end seal väga hästi. Need on kohad, kuhu läheks tagasi.



Mis mulle meeldib, erinevalt kahjuks ka Eestist, on see, et Aafrikas iga inimene, mis tööd ta ka ei tee, saab hinnangu selle järgi, kui hästi ta seda tööd teeb. Ja nad teevad oma tööd, sibist siseministrini, südamega. Ühtegi tööd ei häbeneta.



Ei ole häbi kempsu küürida, sest ka see töö tuleb ära teha. Ja ei ole upitatud eneseuhkust, et mina seda tegema ei hakka.


Ja seal tehakse väga hästi süüa. Reisidel konsumeerin kõike seda, mis isu peale ajab. Üritan rahvusköökide ja kulinaarsete ergutistega tutvust teha.



Kuuldavasti on sul juba uue raamatu plaan hõõgvel.


Jah, alustasin juba. Nii edev ma ei ole, et ise tahaks väga kirjutada. Aga üks kirjastaja tellis. Ettepanek oli isuäratav, praegu lausa kirega põrutan.



Kas järgmiseks aastaks on plaanid tehtud?


Laias laastus on. Tahaksin suve hakuks oma raamatu valmis saada. Kevadeks tahan lõpetada teise projekti. Mul on metsikult valus vaadata ja mind teeb väga kurvaks, kui näen pimedaid lapsi.



Mul on neist nii kahju. Olen mõelnud, millega neid aidata. Nüüd on mul valmiskirjutatud lugu, mille üks mu lemmiknäitleja Lembit Ulfsak luges juba stuudios linti ja millele Priit Pajusaar kirjutab muusika. Teen n-ö filmi pimedatele, mis tuleb välja audioplaadina. Kui seda õnnestub müüa, tahan kõik viimse sendini anda selleks, et natukenegi aidata lapsi, kes ei näe.


Tahan teha 2010. aasta heategevusaastaks.



CV Hannes Võrno (40)


Sündinud 1. mail 1969


Rakveres


Pikkus 188 cm, kaal 105 kg


Õpingud:


Rakvere 3. keskkool


Tartu kunstikool 1984–1988


Eesti Kunstiakadeemia 1988–1993


Kaitseväe Meegomäe lahingukool – vabatahtlike reservohvitseride kursused 2005–2006


sõjaväeline auaste: nooremleitnant


Raamatud: «Poisi lugu»; «Eesti moodsad muinasjutud»


2008 kirjutas ajakirjas Stiil kolumne


Raamatuillustratsioonid:


A. Pulveri «Toimetulek iseendaga»; I. Randrüüt «Kata võimlemiskool»


Maalinäitus «Juulile» Tartus


E-Kunstisalongis


Telesaated: «Kahvel»,


«Kes tahab saada miljonäriks», «Tõehetk», «Kreisiraadio»


Teater: Pärnu Endlas külalisena komöödias «Pidžaama kuuele»


Kino: «Jan Uuspõld läheb


Tartusse» (2007), «Tappev


Tartu» (1998), «Minu Leninid» (1997), «Tulivesi» (1994)


Ettevõtlus: HV Haus omanik 100%


Hobid: toit ja vein, jaht,


fotograafia, golf, maalimine, kirjutamine


Kooselus, kahe poja isa



Arvamus


Andres Jõesaar

Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees, endine TV 3 direktor


«Kui otsisime 1996. aastal režissöör Jaanus Nõgistoga «Kahvli» tegijaid, soovitasid Soome kolleegid, kellelt pärines saate formaat, et seal oleks natuke skandaalne, tavalisest julgem ajakirjanik.



Kõigepealt käis end pakkumas Kaur Kender, kes küsis aga ühe saate eest mitmekordse teledirektori palga, põhjendades seda oma geniaalsusega, et ta ongi seda raha väärt. Kui Kiur Aarma tuli koos Hannes Võrnoga, oli Kenderi taust mul ajusopis kummitamas – mingi väike pelg oli.



Kiuri olin varem ekraanil näinud, Võrnot mitte. Ta oli siis suhteliselt vähetuntud tegelane. Aga Kiur oli veenev, ta kontseptsioon oli läbi mõeldud, nii et vastu ma ka polnud. Kuigi kõhklesin, kas Võrno ikka välja veab. Aga kui nägin, mis saade neil välja tuli, siis ütlesin Hannesele, et eksisin tema suhtes, kui ta tundus mulle kogenematu ja roheline.»

Tagasi üles