Poolteist aastat tagasi pakkisin kohvrid ja otsustasin Londonisse õppima tulla. Aastaks. Et inspiratsiooni koguda. Ja end laadida.
Midagi olulist on kohale jõudnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta hiljem selgus, et sain riikliku koolitustellimuse raames stipendiumi. Et edasi õppida. Veel neli aastat. Londoni ülikoolis. Doktorantuuris. Jäin. Nii et nüüdseks olen elanud Londonis juba poolteist aastat ja mõistnud, mida selline pikk kodust eemalolek tegelikult tähendab.
Sa kõnniks nagu mööda laia treppi, katsudes hoida ühel ajal kahest käsipuust. Mõlemast korraga aga ei saa. Kuigi tahaks. Ja nii sa siis krabad kord ühest, kord jälle teisest käsipuust. Või ripud hoopis kaaluta olekus kuskil vahepeal.
Mõnikord on päris kõhe, sest kaua ringi rabistades unustad ära, mis tunne oli kahe jalaga kindlalt maas seista. Sõprade näodki lähevad meelest. Ja siis saad aru, mis väärtus on jõuludel ja muudel tähtpäevadel. On põhjust endast märku anda. Võid kindlalt ühele käsipuule istuda ja pika trepi jagu liugu lasta. Teades, et keegi püüab su seal all kinni. Et siis pärast uue energiaga jälle mööda treppe üles liduda.
Mida lähemale jõuab kojusõidupäev, seda rohkem olen mõelnud ja puudust tundnud sõpradest, kassist, linnaliinibussist, NO-teatrist, Raekoja platsist, kohukestest, hirmkülmast linnahallist ja veel paljust muust, mis veel poolteist aastat tagasi nii igapäevane oli. Aga nüüd on eriline. Aldous Huxley on öelnud, et inimkonnal (kui liigil) on ainsana erakordne võime kõiki asju iseenesestmõistetavana võtta. Ju see teeb siis minust ühe tüüpilise liigiesindaja.
Kirjutasin hetk tagasi Facebookis sõbraga. Rahulolematu tegelane nagu minagi. No ei seisa paigal. Otsustasime rahulolematute klubi luua. Selle liikmed oleks pidevalt rahulolu poole teel. Teades, et see tõenäoliselt mitte kunagi ei saabu. Väga inimlik. Kahjuks.
Majanduskriis on Londonis ka jõuludele mõjunud. Hästi on mõjunud. Jõulutunnet ei ole ära lörtsitud juba poolest oktoobrist nagu tavaliselt. Esimest korda kuulsin jõululaule, nägin esimest jõulupuud ja mugisin esimesi jõulupirukaid paar päeva tagasi Oxford Streetil jalutades. Ja õige jõulutunne tuli. Ja inimesed tundusid kuidagi … teistmoodi.
Seda vaatamata nügimisele ja masside vahel manööverdamisele. Midagi oli teistmoodi. Nende silmades. Ja olekus. Kõigile oleks nagu midagi kohale jõudnud. Midagi olulist. Või on hoopis mulle miskit kohale jõudnud? Midagi olulist. Kahjuks ununeb see miski kiiresti. Inimeste värk. Aga olgu siis vähemalt jõulude ajal meeles. See midagi olulist.
Jüri Nael on tantsupedagoog, kes on tuttav saate «Tantsud tähtedega» ühe kohtunikuna. Praegu õpib ta Londoni ülikoolis doktorantuuris.