Olen «Shvejki» lugenud kolm korda ja igal korral saanud täiesti erineva elamuse osaliseks.
Inimlike totruste entsüklopeedia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolipoisina (vist juba umbes 10-aastaselt) paelus eeskätt teose mahlakas robustne huumor, pentsikud seiklused, kõik need osavad koerakauplemised, lustlikud välimissad ja suurte sõjaväeülemuste hasartne lollitamine.
Kusagil tudengipõlves tundus teos üpris tühine, mõttetute targutustega ülekuhjatud, labaste ja õõnsavõitu naljadega küllastatud segapuder.
Veel kümmekond aastat hiljem aga, mingis vastuvõtlikus meeleolus raamatusse veel kord süvenedes jättis «Shvejk» kogunisti sügavmõttelise, tuntava filosoofilise alltekstiga mitmekihilise, fantaasiarikka ja mõnusa absurdiromaani mulje.
Miljonite meeste lemmik
Isegi teose lõpetamatus räägib selle mulje kasuks, pajatuste ahel katkeb üsna õigel ajal, nii et Vanéki kirjutatud järjed, mis ju eesti keeleski olemas, mõjuvad vaid kahvatu järelkajana - just niisamuti nagu ka meil Tootsi-lugudele otsa haagitud «Talve» puhul.
Need kolm elamust on minu mälus segunenud, ent viimane, kõige soodsam mulje kipub siiski domineerima, ning seetõttu arvan täielikult mõistvat, miks «Shvejk» on tuhandete, ilmselt koguni miljonite meeste - aga vahest ka avarama huumorisoonega naiste - kindel lemmikraamat.
Jah, «Shvejki» rangelt kriitilise pilguga sirvides ei leia me sealt palju muud kui otse uskumatu hulga lihtsakoelisi, banaalseid ja lineaarseid lugusid, mida Shvejk, see väsimatu jutupaunik, oma süüdimatul moel meile kaela valab.
Totaalne seriaal
Ja nüüd oleneb kõik sellest, mida me kirjanduselt õieti tahame ja ootame.
Kui me eeldame - ja miks ka mitte -, et kirjanduse põhisisuks ongi lugude jutustamine, siis on «Shvejk» oma lihtviisilise lauslobisemise lõppematutes labürintides lookleva, paiguti justkui hoopis ajuvaba jutuheietusega ikkagi otse pahvikslöövalt mastaapne kogum inimlikke narrusi ja veidrusi.
Tema banaalses jäme- ja lamekoomikas on jäljendamatut suurejoonelisust, mis oma kõikehaaravusega loob omamoodi täiusliku universumi, inimkonna tabava võrdpildi, absurdsete pajatuste kummaliselt tähendusrikka ja tervikliku panoptikumi, või kui soovite, imetabaselt totaalse seriaali.
Aivar Kull
kirjanduskriitik