Lesk, kes polegi polkovniku lesk

Lavastusega 69. sünnipäeva tähistav Volli Käro teeb «Leses» suurepärase rolli. Foto: Priit Grepp

Juhan Smuuli «Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi» on saanud aja jooksul meie kollektiivse teadvuse ühisosaks.

Sealt on ridamisi ütlemisi, mis on kinnistunud meie kõnepruuki, ilma et enam mõeldaks, kust need pärit on. Lisaks Smuuli tekstile on oma osa selles olnud kindlasti ka Herta Elvistel, Ita Everil ja Aino Talvil, kes on eri aegadel polkovniku lese rolli meisterlikult ja meeldejäävalt mänginud.

Pragune Rakvere teatri lavastus ei ole «päris» Smuul, kuna Toomas Suuman on ta teksti üksipulgi lahti võtnud, uuesti kokku pannud, lisanud sinna suurel hulgal tsitaate nii maailma kui eesti kirjandusest ja iseennastki. Tekste, mis on teda «erinevatel eluetappidel mõjutanud».

Ilma et näpuga kavalehelt järge ajaks, võib nüüd kuulda Smuuli teksti põimituna fragmente alates meieisapalvest kuni Hesse, Thomas Manni, Artaud’, Becketti jpt tekstideni. Nii ei olegi Smuuli/Suumani lesk enam see, kelle kohta polkovnik karjus: «Ma korjasin sind tee äärest üles. Sa olid harimatu  nagu saabas.»

Tänane lesk on pinnaliselt üsna intellektuaalsete (kohati filosoofiliste) allüüridega tegelane – ta ei ole õigupoolest ka enam polkovniku lesk, vaid lihtsalt lesk, üksikuks jäänud inimene, kes kannatab suhtlemispuuduse all. Tema ainukesteks kaaslasteks võiksid olla reaalsed või väljamõeldud tõved, haiglapersonal ning «tühi ja pime ilmaruum».

Etendus algab kui mõni osa «Kiirabihaiglast» – kõik jooksevad, sebivad, lavale lükatakse ratastoolis lesk (Volli Käro). Ja seda tuleb küll ütelda, et Volli Käro tuleb lese rolliga suurepäraselt toime. Ta mängib oma osa nii kaasakiskuvalt, et kordagi ei tule pähe mõtet, et tegelikult oli see polkovniku lesk ikkagi naine.

Muidugi, kui kas või tagantjärele mõtelda, siis võib küsida – ja lavatekst annab sellekski alust –, kes oli siis see tihti meenutatav polkovnik. Naine? Teine mees? Aga see ei olegi selle lavastuse kontekstis kuidagi oluline, tähtis on sootumaks mäng. Kui Smuulil olid tegelasteks peale lese veel autor, remark ja sõjaväemuusika, siis nüüd on nende asemel arstid, õed ja sanitarid.

Neil kõigil on midagi ütelda. Õigupoolest on ka nüüd muusikat palju, kuid see pole enam sõjaväemuusika, mis avas ja väljendas polkovniku lese hinge, oli talle tiibadeks...  Intentsioon on teistsugune – polkovnik ja sõjavägi on teisejärgulised üksiolemise kõrval.

Aga eks see lese üksilduski ole episoodiline ja suuresti mänguline – selle vahele on pikitud palju õdede-arstide laule ning tantse. Tantsib ja laulab ka lesk ise. (Tantsivad nad hästi ja laulavad veel paremini.)

 Muidugi võiks arutleda pikalt ka muusikateraapia üle, kuid praegu annab see oma suure kogusega etendusele juurde pigem meelelahutusliku dimensiooni kui midagi muud. 

See ongi ehk kõige parem lahendus – hoiab tempot, ei lase vaatajal mattuda natuke eklektilise  teksti alla;  teate küll, lobisemismaania  on levinud neil, «kes mitte midagi ei tee, ning mõningal osal intelligentsist». Aga meelelahutusel pole häda midagi.  Aus värk.

Veel turunduslikust plaanist. Pärast etendust on võimalik (vähemasti detsembris) istuda teatrikohvikus pika laua taga ning olla nõnda osaline Volli 69. sünnipäeval. Mäletate, polkovniku lesk ilmus ju ka pidulikult kaetud lõunalauda...

Uuslavastus

Juhan Smuul / Toomas Suuman «Lesk»

Lavastaja: Toomas Suuman

Kunstnik: Kristi Leppik

Osades: Volli Käro, Liisa Aibel, Silja Miks, Marin Mägi, Velvo Väli.

Esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 12. detsembril 2009