Pekka Lilja – eesti kirjanduse «valgekaartlane»

Eile tähistas oma kuuekümnendat sünnipäeva eesti kirjanduse üks kirglikumaid uurijaid Soomes, Jyväskylä ülikooli soome kirjanduse professor Pekka Lilja. Luureandmeil varjab sünnipäevalaps end õnnitlejate eest Saaremaal.

Lilja astus eesti kirjandusuurimisse «valgekaartlasena» - nii kutsus teda tagaselja omaaegse Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor ja eesti akadeemilise kirjandusloo «ülemvalvur» Endel Sõgel. Põhjust selleks andis Pekka Lilja Soomes kaitstud doktoriväitekiri positiivse kangelase tulekust eesti kirjandusse, mis avas 1950n- date nõukogude eesti kirjandusdoktriini kogu naeruväärses alastuses. Oli aasta 1980 ja Lilja ülima põhjalikkusega kirjutatud uurimus mõjus punase rätikuna - muide, raamat ise oli punasekaaneline! - kirjandusametnikele.

Vaatamata keelatud autori staatusele stagna-aegses Eestis jätkas Lilja eesti-soome kirjandussuhete uurimist ning jälgis ja üldistas eesti kirjanduskogemust läbi selle ajaloo. Soomes on temalt ilmunud kaks eesti kirjandust käsitlevat artiklikogu «Virolaisesta kirjallisuudesta» (1983) ja «Viro - kirjallisuus kansakunnan kuvastimena» (1992). Pekka Lilja on truu eesti kirjanduse populariseerija Soomes.

Ta on kirjutanud rohkelt arvustusi ja esseid eesti jooksvast kirjandusest ja kirjanduselust Soome ajalehtedes ning olnud eesti ja soome kirjandusuurijate ühiste artiklikogumike koostaja ja toimetaja.

Muuseas on ta toiminud ka õppejõuna Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Lilja erihuviks on olnud aga Eino Leino seosed Eestiga, ta on uurinud novelliteooriat ja kirjutanud mono- graafia Väino Linna «Tundma- tust sõdurist» kui konfliktiromaanist.

Eesti kirjandusuurijail on igati põhjust tervitada oma kolleegi sünnipäeva puhul. Mis sest, et «valgekaartlane», aga ikkagi oma mees Havannas.

Eesti riik on austanud Eesti-Soome seltside esimehe Pekka Lilja teeneid 2001. aastal Valgetähe teenetemärgiga.