Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tunnustatud ja tagakiusatud Valgevene kirjanik Vassil Bõkav lahkunud

Sel nädalal maeti Minskis nii Valgevene Solženitsõniks kui ka Salman Rushdie'ks tituleeritud kirjanik Vassil Bõkav. Kuuekümnendatel aastatel jõuliselt esile kerkinud Bõkav kirjutas sõjast ausalt ja kompromissitult. Tänases Valgevenes tõi säärane lähenemine kaasa aga konflikte Lukašenka režiimiga ja seetõttu oli kirjanik sunnitud viimastel aastatel elama paguluses.

Nädal aega tagasi, kõigest mõni päev pärast oma 79. sünnipäeva, lahkus jäädavalt Valgevene tuntuim kirjanik Vassil Bõkav. Maovähki põdenud mees otsustas surema minna kodumaale, ehkki viimastel aastatel veetis ta pagulasepõlve nii Soomes, Saksamaal kui ka Tšehhis. 1924. aastal Starõje Dorogi külas sündinud ning 17-aastaselt vabatahtlikuna Teisest maailmasõjast osa võtnud Bõkav oli korra varemgi surnud. Nimelt raiuti Ukrainas ekslikult tema nimi ühele hauaplaadile, mille alla maeti 1944. aastal enamik ta võitluskaaslasi. Pärast sõda veel kümme aastat inertsist armees teeninud nooruk tuli kirjandusse 1960. aastate alguses. Tartu Ülikoolis semiootikat ning vene kirjandust õpetava Ülle Pärli sõnul kerkis Bõkav esile koos põlvkonnaga, kes kirjutas sõjast nn kaevikutõde. „Selle põlvkonna kohta on öelnud kirjanik Juri Bondarev, et neil oli kohustus rääkida sõjast tõtt, kuna kõigest kolm protsenti jäi alles sellest nende põlvkonnast, kes olid kutsealusteks siis kui sõda algas. Nad lõpetasid sõja leitnantidena ja rääkisid selle 97 protsendi nimel, kes sõjast tagasi ei tulnud ja kelle ees nad tundsid kohustust tõtt rääkida,“ lausus Pärli. Esimene suurem tuntus saabus Bõkavile teostega „Kolmas rakett“ ning „Sotnikov,“ mis ilmumisjärgselt ka Nõukogude Eestis laineid lõid. Kirjaniku peateemadeks jäid aastate kestel sõda, inimene ja tema moraalsed ning eksistentsiaalsed valikud piirsituatsioonides. Üheksakümnendate aastate alguses aktiivselt Valgevene ühiskondlikust elust osa võtnud Bõkav sunniti pärast Aleksander Lukašenka võimuletulekut vaikima. Tagurlikke muutusi kritiseerival kirjanikul oli raskusi oma teoste avaldamisega ning möödunud aastal lisati ta Valgevenes koguni musta nimekirja, mis tähendas ametlikku kirjastamiskeeldu. Ühes muutustega riigikordades toimusid üheksakümnendatel muutused ka kirjanduses. Pärli sõnul ei püüdnud paljud kirjanikud enam maailma asjadesse sekkuda. „Bõkav kuulus sellesse põlvkonda, kus kirjanikud tahtsid maailma muuta ja sekkuda maailma asjadesse. Ma arvan, et see aeg oli tema jaoks raske, kui kirjaniku hääl enam üldse kuuldav ei ole. Tegelikult võime me midagi sarnast näha ka Eestis, kus kirjanduse staatus ühiskonnas on samasuguse arengu läbi teinud,“ rääkis Pärli. Kodumaal vaat’ et paaria staatusesse langenud kirjanik lahkus 1998. aastal Soome ning elas mõnda aega sealse PEN-klubi turvakorteris. Vabasse maailma jõudnud kirjanik äratas huvi oma juttudega totalitaarsest Valgevenest ning kodus keelu alla pandud novellikogumik „Toru“ nägi esmakordselt ilmavalgust hoopis Eestis. See teos võiks panna eestlasigi mõtlema vabaduse ja vastutuse teemadel. „Viimastes jutustustes on ju Bõkavi tegelased ääretult jõuetud selle tragöödia suhtes, mis ümberringi toimub Valgevenes,“ rääkis Pärli. „Samas on selles ka suur üldistus niisuguse võimu ja inimese saatuse kohta. Ma arvan, et need jutustused, mis on väga ekspressiivsed ja kohati šokeerivad oma väljapääsmatuses ja julmuses, panevad inimesi ka lugedes mõtlema. “ Tolstoist ja Remarque’st innustust saanud ning sõjas tapetud põlvkonna häält esindanud Vassil Bõkav on mitmetest saatuse keerdkäikudest hoolimata kinnistanud oma koha 20. sajandi maailmakirjanduses. „Ma arvan, et ta üks nendest väga headest vene kirjanikest, keda on alati Venemaal olnud ja kes ei ole selline geenius, kellest kõik satuksid vaimustusse aga ilma kelleta geeniused ei eksisteeriks kirjanduses,“ lausus semiootikaõppejõud Pärli.

Tagasi üles
Back