Üksildane Rein Põder kirjutab vanamoodsaid romaane

Esmaspäeval 60. sünnipäeva tähistav proosakirjanik Rein Põder teab toimetajana, kuidas romaanid sünnivad, on neid ise kirjutanud juba kakskümmend aastat, tunneb end aga oma põlvkonna suhtes rongile hilinenuna. Võrumaalt pärit Põdra romaanid paistavad silma oma romantilise tundlikkusega, aga selline näib olevat ka kirjaniku enda teine mina, kellele romaanid on esimeseks adressaadiks.

Sinu romanistitee algusest saab õige pea kakskümmend aastat (debüüt romaanikirjanikuna “Hilised astrid”,1984). Kuigi oled viljelnud lühiproosat, publitsistikat, näib et romaan on siiski see žanr, kus tunned end kõige vabamalt. Mida tähendab romaani kirjutamine?

Romaan tähendab kokkuvõttes suure tüki tagasisaamatu aja ja energiahulga äraandmist, romaani kirjutamine on nagu mitmekorruselise maja ehitamine – kõigepealt idee, siis projekt, edasi materjalikuhi, seejärel vundament, kandekonstruktsioonid, vaheseinad, katus, lõpuks pikk värvimis- ja viimistlusprotsess. Ja sa võidki jääda mõnda ust või seinaosa lõputult limpsima, kui tellija (kirjastus ning lugeja üheskoos) ei nõuaks sult ehitise üleandmist. Ning sellest hetkest lakkab ta olemast sinu maja. Vaimses mõttes toetub üks romaan vahetule elukogemusele, lugemusele, kujutlusele ja mõnikord ka fantaasiale(kaht viimast ma päriselt ei samastaks). Hea on, kui need omadused on prosaistis parajas vahekorras. Elukogemuse nappus, eriti nooremas eas, ja suur lugemus mõnikord sinna juurde võivad sünnitada mingit laadi metaromaani, mis kutsub lugejas esile déjà-vu tunde. Seevastu ainult elukogemusele ja elulisele materjaline, kord juhtunule toetuv romaan võib välja kukkuda liiga sumbuurne. Igal juhul tuleb säärast materjali puhastada ebaolulisest mürast, sest elu on üks suur fantasöör ja juhuslikkuste rittalükkija.Mõnel puhul jälitab mind mõte, et üks või teine kirjanik on saanud järjekordse romaani kallale asuda alles siis, kui ta on jälle tüki isiklikku elu ära(läbi) elanud. Ja mõnele, esseistliku mõtlemislaadiga kirjutajale, romaan ei sobigi. Ehk teisisõnu – liiga suur tarkus(filosoofia, psühholooogia, ka ajaloosündmuste põhjalik tundmine) võib omamoodi kammitseda romanisti kuni selleni välja, et ta hakkab mõttes seda žanri halvustama või sellele vanamoodsust ette heitma. Oskan konkreetseid näiteid tuua rohkem küll iseenda loomingust. “Hilised astrid” ja sellele ajaliselt eelnev “Jahedad varjud” on mõlemad suguvõsaromaanid, kus mälestustel ja mulle kord edasijutustatul on tähtis roll. “Imeliku vangi” puhul ei olnud kirjutajal seevastu mingit muud pidepunkti kui kusagilt jutuajamisest meeldejäänud lause mehest, kes põgenes peale ebaõnnestunud riigipööret võõrriigi saatkonnahoonesse ja lõpetaski seal oma elupäevad. Kirjutama asudes veendusin, et sellest on küllalt. Kõik muu, asja lähemal uurimisel teadasaadu oleks olnud liigne ja kokkuvõttes vaid ahistanuks. Ja nõnda sündis romaan, mille peategelaseks on tegelikult üks maja Tallinnas Pikal tänaval, praegugi samas funktsioonis, mis mu romaaniski.(Muuseas, selles majas endas õnnestus mul käia alles paar aastat tagasi kui kutsutud külalisel.) Ballaadromaani “Pardiajaja”, mida pean üheks oma omapärasemaks teoseks (ka autoril võib ju olla lemmikumaid lapsi), kirjutades seiras mind üks teist laadi oht. Sest just sel ajal sattus mulle kätte rootsi kirjaniku Vilhelm Mobergi romaan “Ratsuta täna öösel”.Põgusast sissevaatest sain kohe aru, et ehkki tegemist on pisut teise ajaperioodiga ja teise maaga, on minu kavatsuse ja selle romaani vahel mingi suguluslik seos ja et ma võin kasvõi alateadlikult midagi ühest teise üle kanda. Ning ma lükkasin selle suurepärase romaani (nagu hiljem selgus) lugemise kaugemasse aega. Mitmel korral romaanivõistluse žüriis olnuna on mul tulnud endalt ja ka teistelt žüriiliikmetelt küsida – milline on ühe romaani minimaalne maht, milline on kaasaegse romaani optimaalne maht(et ta lugejat ära ei väntsutaks)? Seda ka seepärast, et paljud käsikirjad neil võistlustel ei ole ületanud jutustuse piire ja parameetreid. Ja veel tean omast käest, et romaani puhul on väga olulised algus ja lõpp. Selles mõttes meeldib mulle “Kevade” avalause tunduvalt enam kui Tammsaare “Tõe ja õiguse”I osa ebamäärane ajamääruslik esilause, ehkki sama teose V osa lõpulause tundub ainuvõimalikuna.

Keda loed oma kirjanduslikeks eeskujudeks, ons keegi Sind mõjutanud?

Vastuvõtlikus lapseeas jäid mu mälusse mitmed Juhan Jaigi Võrumaa jutud.(Palju-palju aastaid hiljem oli mul juhus olla Jaigi valikkogu “Kaarnakivi” toimetaja.) Ta on ka päritolult (Sadrametsa, Sänna) mu lapsepõlvemaale kõige lähem kirjanik. Arvan, et Jaigi müstilist-müütilist maailma on üksjagu eeskujuks võetud mu romaanis”Külmnäpp”. Sama tugev jälg jäi ka umbes kaheksa-aastaselt loetud Tuglase novellist “Popi ja Huhuu”, eriti selle ootamatust ja mõistatuslikust lõpust. Romaan “Hula” sündis suuresti mu huvist vanade merekaartide, üldisemalt geograafia ajaloo vastu, millist distsipliini luges mulle ülikoolis Endel Varep. Seda romaani, nagu ka “Külmnäppu”, võiks nimetada teekonna-tüüpi romaaniks, sest mu peategelast(peategealsi) ümbritsev maastik ja olud on pidevas muutumises. Taoline ülesehitus näib mulle kui loodust inimesega võrdväärseks tegelaseks pidavale kirjutajale sobivat, ka leidub maailmakirjanduses väga häid eeskujusid, alates kasvõi “Iliasest” ja “Odüsseiast” ning“Peer Gyntist”. Esialgu tahtsingi “Hulale” pealkirjaks panna “Telemachose seiklused”. Hiljem on üks mu lugeja arvanud, et seal on ühtede kaante vahel lausa kolm romaani. Eks ta tõesti ole kui “kihiline pirukas”, nii nagu Murmanskist mereleminejale paistab ära Kildini saar või Kreeka-reisijale Korintose kanali sein (mõlemast kohast on romaanis ka juttu). Üsna erandlikus olukorras, nõukogude sõjaväes, lugesin esmakordselt J. Steinbecki “Me tusameele talve”, ja sellest raamatust sai pikkadeks aastateks mu lemmik.Nii et ma kirjutasin raamatu mulle kinkimise ja kaotamise ja taassaamise loo sisse romaani “Hiliskevad”, kus ma lasen oma peategelasel Rolfil selle teose kaasa võtta pikale, talvitumisega ekspeditsioonile Antarktisesse.(Ise jäi mul Antarktises käimata, kuigi olin 1971.a sügisel, seega Rolfiga ühel ajal, sinna peaaegu sõitmas.) Tal, sel Rolfil on kaasas veel muidki raamatuid. Nõnda lasen oma tegelasel tahtmatult astuda väitlusse Juhan Smuuli “Jäise raamatu” peategelase-autoriga, kes ju ka seisab samasuguse raamatuvaliku ees. Erinevalt Smuuli poolt ülekorratud Scottist pean neist kangetest meestest eeskujuväärivaks ikkagi sir Ernest Shackletoni. Ning “Punane ja must”, millele Smuul palju tähelepanu pöörab, ei ole mulle isiklikult kunagi erilist muljet jätnud. Mu jutukogus “Salaarmastus” on ehk tunda ulmemeister Ray Bradbury lugemise mõjusid, üks novellidest kannab isegi sedalaadi pühendust. Ja tema kaunis ning mitteulmeline “Võilillevein” oli mulle mudeliks “Kõige pikema suve” lugude kirjutamisel. Sõnaga – kogu maailm ühe kaheteistkümneaastase poisi suves. Ainult et tegevuskoht, -aeg (ühel puhul Greentown kusagil USAs ja 1928.a, teisel puhul Lõuna-Eesti ja 1955) ning sündmused ise on erinevad.

Kirjandusväljal oled asunud kogu aeg pisut fookusest kõrval, kuigi oled juba kaheksa romaani autor. Mis võiks olla Sinu arvates selle põhjuseks? Madal profiil? Tahtmatus šokeerida? Leebe stiil?

Kirjanik, prosaist eriti, on loomuldasa küllaltki üksildane olevus.Ja minule on sobinud niisugune omaette, segamatu, eriliste kirjanduslike sõpradeta seisund. Ma ei ole(ka koduste ringis mitte) oma kavatsuste(nendesamade majaehitusplaanide) kuulutaja, valminud peatükkide või osade ettelugeja ja nõnda edasi. Veelgi enam – ma nagu häbenen iga oma pooleliolevat tööd ja suhtun ka vastsündinusse väga tundlikult.Alles hiljem kasvab kriitika suhtes natuke paksem nahk. Aga võib-olla on mainitu üheks põhjus see, et alustasin kirjutamist-avaldamist suhteliselt hilja, samal ajal kui minu otsese põlvkonna autorid(Teet Kallas ja teised) olid väga varased debüteerijad. Ju ma jäin siis mingis mõttes ühelt rongilt maha. Sama lugu, nagu mu tagasitulekuga sõjaväest ülikooli kolmandale kursusele – vana kursus oli juba lõpetanud ja uutega ei kasvanudki enam kokku.Pealegi tulin kirjandusse teiselt erialalt, mittefiloloogiast – ja filoloogidele oli ikka olnud omane mingi rühmitusevaim ning ka oma suurem sõpruskond. Küllap ma ka respekteerisin esimestel aegadel liialt nii-öelda kirjanduslikke ringkondi.Teadmata, et seda peeti mingil kombel vastupidiseks hoiakuks.Või oli hoopis nii, et ma andsin kohe algul endale vaikse lubaduse, et ainult raamatul on õigus rääkida ja siesta enda eest.Mitte aga autori kaunikõnelisusel. Mis pole küll praeguse aja kirjanduslike kommetega üldse kokkukõlas. Aga ennast muuta on juba hilja. Ent oma lugeja üle pole ma kunagi kurtnud ega kurda ka praegu, mil raamatutiraažid on nii hullupööra langenud. Kirjastajana tean üsna hästi, et ühel normaalse eesti autori normaalsel romaanil (välistan muidugi üksikud “ülesklopitud” teosed) on nii 500-600 ostjat ja raamatukogusid arvestades 1500-2000 lugejat . Sellest tähelepanust peaks küll piisama. Enamik meist, ka parimad mu kolleegidest, annavad endale kindlasti aru, et oleme üksnes väikese rahva kirjanikud, omamoodi ühe väikese keele vangid, et me kõik vaid täiendame üht tohutut Paabeli raamatukogu(see J.L. Borgese kujund saab hästi nähtavaks igaühele, kes on näiteks külastanud Frankfurdi raamatulaata), et raamatu osakaal me moodsas elus kahjuks kogu aeg väheneb.

Viimase romaani “Hiliskevad”(2002) kohta kirjutab Aita Kivi, et Sinu loomingu sihtrühma kuuluvad naised, kellele meeldivad romantikalembesed mehed. Nõustud Sa sellega? Kas pole üldse paratamatu meie tänasel lugemismaastikul, et suurema osa lugejatest moodustavadki naised? Seega, mingis mõttes on iga raamat “naistekas”?

Seda on varemgi öeldud. Arvan, et kõige esimeses lähenduses kirjutab kirjanik iseendale, õigemini mingile sisemisele teisele minale. Ja just see tähelepanelik ning kõiketeadja ja väga nõudlik sell ei lase tal mõelda hetkegi sellele, kuidas autor võiks ka oma tulevasele lugejale meeldida või kes too järgmine lugeja just peaks olema. Tegelikult – valmis raamat ise valib endale lugeja. Ma ei julgeks öelda, et mu romaan “Äiatar” mille peategelasteks on neli erineva ajastu naist, õieti küll naises peituv salapära ja kurjus, oleks seepärast rohkem naisteromaan kui “Imelik vang”, kus naistel on vaid vilksatuslik roll, nii et seda oleks põhjust pidada rohkem meesteromaaniks. Muidugi on naised nüüdsel asjalikul ajal suuremad lugejad. Ja võib-olla ka tähelepanelikumad ning emotsionaalsemad lugejad. Kui mind miski häirib, siis hoopis üks meeste suust küllalt tihti kuuldud lause: “Ilukirjandust ma enam ei osta, ostan nüüd vaid teoseid, kust midagi kasulikku teada saab.” Jah, see on me mälumängulisele ajale nii iseloomulik ütlus. Kuid iseenesest küllalt paha tendents. Vastaksin igale säärasele lausujale: “Ma küll ei vahetaks mingil juhul head, originaalset romaani mõne paksu teaberaamatu vastu, sest teavet võib saada ka mujalt, muul kujul, aga üks ilukirjanduslik maailm on kordumatu...”

Mida oled praegu kirjutamas, mis on ilmumas?

Kevadtalvel, viimaste põnevate suusavõistluste ajal (televiisoris) jätsin arvutis pooleli oma uue romaani, sest tekkis ootamatum ja pisem idee ja kohe oli ka pealkiri olemas – “Lumelauad”. Sellele otsa kirjutasin veel teisegi, umbes samas võtmes novelli “Beerserk”, mille lugeja leiab trükituna juulikuu “Loomingust”. Esimese loo toimumisaeg-koht on Liivi sõja alguspäevil kusagil mulle nii tuttavas Lõuna-Eesti talvemaastikus, teine lugu leiab aset veelgi varem, muinasajal, Eestimaa teises servas, väikesel laiul. Aga nad pole kumbki ajaloolised asjad. Peatselt algava puhkuse ajal ja pärast sünnipäeva tahaksin kõigepealt vabaneda William Goldingi kahe romaani toimetamise mõjudest ning siis jätkata oma romaani. Mis on mehest, kes...