Kui Kuressaare ooperipäevade kunstiline juht ja produtsent Ludmilla Toon ooperit kiitma hakkab, jõuab ta varem ehk hiljem ansambli Apelsin repertuaarini: «Me armastame ooperit!» kinnitab ta innukalt.
Ooperipäevade juht konkurentsi ei pelga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole põhjust nois sõnades kahelda, sest mitte ühelgi teisel moel poleks noodsamad Kuressaare ooperipäevad mingi valemiga viis aastat vastu pidanud.
Ooper saarel on isevärki fenomen, eriti kui seda on mitu päeva jutti: oma ooperiteatrit, mis aasta ringi toimiks, saarlastel ju pole. Festival seevastu küll. Mõneti äraspidine olukord Tooni ei häiri. Pigem vastupidi.
Miks on ooperile, muusikakultuuri glamuurseimale osale, pühendatud festival just Saaremaal Kuressaares?
Oleme ikka vaadanud austuse ja kadedusega Savonlinna ooperifestivali poole ning mõelnud, mis võiks olla Saaremaa mark. Et meil on Kuressaare piiskopilinnus, mõtlesime, et just ooper sobiks siia ideaalselt. Meie rõõmuks pole me ainsad, kes seda leiavad.
Nüüd me siis kasvatame seda festivali, et see ikka siin oleks ja siia jääks.
Nii et tugevaim argument, et festival peab Saaremaal toimuma, lähtub paigast - piiskopilinnusest?
Alguses arvasin tõesti nii, aga kogu festivaliidee tõukus eelkõige siiski suurest soovist tuua Saaremaale kõrgkultuur.
Ma ei taha küll uskuda, et kõik saarlased on ooperihullud või -fännid
Ei, üldse mitte. Aga ma ei arva ka, et saarlane oleks nii rumal, et ei saaks aru, kui hea asi on ooperifestival. Pealegi, asume siiski turismipiirkonnas, võib-olla see kõlab naljakaltki, aga püüame turistide abil Saaremaale muusikateatrit tuua. Kui kõrgkultuur on kohapeal, haakub sellega kohalik kultuur.
Igal asjal oma nishsh ja väljund - viis aastat tagasi, kui ooperipäevi tegema hakkasime, oli see nishsh lihtsalt tühi ning me jõudsime ette suurematest linnadest. Kui rääkida regionaalpoliitikast, siis leian, et kõik üritused ei peagi olema suurtes linnades.
Siiani pole aga näha olnud, et eestlane erilist ooperivaimustust kiirgaks ja oleks üliinnukas ooperiteatris käija
Eestlastel pole nii võimast kultuurkihti - regilaulu tunneme ära, sest see on meie oma, ooper aga on meile tegelikult ju võõras. Mingi põlg ja pelg on eestlastes.
See ongi kultuurpoliitiline küsimus - tuletan meelde, et meil on kohe-kohe juba saja-aastane ooperiteater ja kuidagimoodi tuleb meil Eestis ooperikultuuri säilitada. Läti on meist sellega ette jõudnud.
Riia ooperifestivalile on juba ennustatud, et sest võib saada Baltikumi Salzburg. Tartu Vanemuine pole kuuldavasti samuti maha matnud soovi ülikoolilinna oma ooperifestival luua. Mida on Kuressaarel selle peale kosta?
Ootame juba hea mitu aastat, et tuleks veel mõni ooperifestival. Me ei lähtu teistest tegijatest, sest armastame seda, mida teeme, ning näeme selles Saaremaale tulu. See on muu hulgas ka unikaalne turismitoode.
Kui alustasime, ei vaadanud me festivali majanduslikus perspektiivis. Panime kepi maha ja ütlesime: «Saagu valgus!». Festival sündis puhtast idealismist. Me lihtsalt armastame ooperit.
Muusikaõpetajana näen, kui palju on saarlane eestlastest vaesem: ta ei pääse naljalt ooperisse ega kontserdile, ta polegi harjunud seal käima. Nüüd on festivali näol võimalus olemas ja sestap ei konkureeri meie festival ühegi teisega.
Kui palju vaatajaid tänavustele ooperipäevadele koguneb?
Ei oska ennustada, aga praegu (eile keskhommikul - A. V.) on kolmveerand pääsmetest müüdud. See on läbi aegade parim tulemus.
Saarlaste ooperipäevadel astuvad tänavu üles lauljad, kellest enamik on alles oma karjääri alguses. Kas ooperipäevadel on just noortele rõhku pandud?
Jah, seesama Kihelkonnalt pärit tenor Andres Köster, kes sel aastal osaleb, oli kunagi väike poistekoori poiss: tean, kuidas ta siis laulis, huvitav oleks näha, mida ta kümne aasta pärast suudab.
Küsimus pole aga ainult siit pärit solistides, vaid kõigis - noortel on koht, kuhu tulla ja kus end näidata. Nemad kasvavad ja meie kasvame.
Festival on tõesti viieaastane. Tunnen, et me pole vastsündinud ja oskame kõndida. Teame, kuhu liigume ja mida tahame.
Mullu väitsite, et siinsed ooperipäevad kestavad aastani 3000.
Absoluutselt. Ma lihtsalt ei saa teisiti mõelda.