Viljandi Pärimusmuusika Festivalil kõlas seto meestelaul

Neljapäevast pühapäevani kestev ja üheteistkümnendat järjekorranumbrit kandev Viljandi Pärimusmuusika Festival on pühendatud laulule ja häälele. Tänavu pannakse suurt rõhku eestlastele ainuomasele regilaulule, kuid ei puudu ka uuemad rahvalaulud ja omalooming. Mis on aga üks pärimusmuusika festival ilma jõulise ja omanäolise seto meestelauluta

Seto meestelaulu koor Liinats’uraq tuli kokku kolm aastat tagasi. Kooris laulavad tartlased, kelle esivanemad on pärit Setomaalt ja kes esitavad üle-eelmisel ja eelmisel sajandil Seto külades kõlanud meestelaule. Koori ühe asutaja Paul Hagu sõnul on seto meestelaulu omapäraks improvisatsioon – sama laul ei kõla samade meeste esituses kunagi ühtmoodi. “Põhimõtteliselt ei tohiks seto laulu ja eriti meestelaulu puhul olla nii, et isegi kaks erinevat värssi oleks lauldud ühtemoodi,” selgitab Hagu. “Vahepeal peab midagi muutuma, kus kooskõlastatakse või sobitatakse kokku hääli. Ja see tunne on ehe ja see tunne peaks seto meestelaulus olema.” Liinats’uraq liikme Peeter Panovi arvates ei pruugi see ehe tunne alati kontserdil avalduda: “Liinats’uraq’de esinemisega on sageli see lugu, et avalikud ülesastumised ei pruugi minna kõige paremini, sest me ei kuule teineteist laval. Seevastu omavahel proovi tehes, kui sobitame hääli, siis tuleb see õige seto meestelaulu mõnu palju paremini välja.” Liinats’uraq eeskujuks on Uusvada ja Meremäe meeskoorid, kuid samas hoidutakse pelgast jäljendamisest, liiati ei saavat piirduda vanade laulude taastamisega, sest Paul Hagu sõnul on seto meestelaulu talletatud väga vähe. “Setumaalt ei ole ka kõik meestelaulud lindile saanud. Isegi kui 1912-13 käis seal Soome etnograaf Armas Otto Väisanen oma vaharullidega, siis tema kirjelduse kohaselt oli alles kuni 8 küla, kus mehed laulsid. Ja isegi tema vaharullidel pole neid kõiki,” rääkis Hagu. “Enne sõda ei jõutud seto meestelaulu salvestada ja peale sõda oli vaid Uusvada meeskoor ja hiljem Meremäe koor, kellelt meiegi oleme laulmist õppinud. Varem – viiskümmend, sada aastat tagasi oli ka teisi kohti, kus lauldi, aga meie päevini pole neist midagi jõudnud.” Uusvada meestelt seto meestelaulu õppinud moodustasid seitsmekümnendail rahvalauluansambli Hellero. Selle ühe asutajaliikme nüüd Liinats’uraq’ga koos laulva Heno Sarve sõnul on vanast pärimusest olulisem õpitud võtetega seto meestelaulu edasi arendada. “Tõtt öelda on mul tänavu suvel Liinats’uraq’dega koos lauldes küll selline tunne, et Liinats’uraq on jõudnud selles meestelaulu kvaliteedis veel sammukene kaugemale omaaegsest Hellerost,” tunnistas Sarv. “Minu meelest on Liinats’uraq küll praegu sellises vormis, et suudetakse uusi laule juurde teha. Siin pole tegu enam arhiivist laulude otsimise vaid õpitud toonide ja viisidekäiguga selle omanäolise laulustiili edasiarendamisega.” Liinats’uraq on maailma ainumas seto meeskoor ning iga nende ülesastumist võib pidada unikaalseks. Paul Hagu arvates on aga sellest vähe, et Setomaalt pärit linnamehed vana muusikapärimust elus hoida püüavad, talle meeldiks rohkem see, kui noored seto mehed ise oma meestelaule laulaks. “Ma olen väga rahul, et me Liinats’uraq’dega laulame, aga ma olen tsipakene kub selle pärast, et needki vähesed Setomaa noormehed, kes on laulukoolitust saanud, et need vere poolest setod ei ole kokku karanud,” kurtis Hagu. “Liinats’uraq’de kokkuhõikamisega oli mul ka see mõte, et ehk ärgitab see ka setosid – näe teised laulavad, kuidas siis meie ei laula. Liinats’uraq’d võivad ju ka laulda ja see on tore asi, aga on väga kahju, kui setod ise seda asja ei taha elus hoida.” Tänavusel festivalil on Liinats’uraq’l kavas ka üllatus. Ortodokssete setode kodukirikuis tohib laulda vaid a capella, kuid sedapuhku üritatakse oma ilmalikke ja vaimulikke esitada koos protestantliku kirikuoreliga. Organistiks on noor helilooja Märt-Matis Lill. Kontsert toimub pühapäeval Viljandis Jaani kirikus.