Samal ajal kui väikesed jõmmid Virtsu sadamas praamitajaile suitsuangerjat parseldasid, vappus Kuressaare lossihoov kõrge kunsti meelevallas. Reedest pühapäevani väldanud ooperipäevad meelitasid ooperdama pea 3500 inimest ning pea sama suure sääseparve.
Mõhk ja Tölpa lehvitasid eurolippu
Väliooper muidugi ka: lava lossi idaküljel, noorsolistide veetud «Jevgeni Onegin», võimas ooperigala ning rahvusooper «Nukitsamees». Kunstiline juht Ludmilla Toon kiitis festivali kordaläinuks - nii kunstiliselt tasemelt kui publikuarvult.
Menukas muusikal
«Nukitsamehest», viienda festivali lõpulavastusest, tõusis menuk. Lapsvaataja vaimustamiseks piisab vähesest: lastagu velled Mõhk ja Tölpa jalgratastega lava ette tuurima või saadetagu kollipere räsit Mossega publikuplatsile rallima.
Lisaks täiskasvanurõõmu: jupike «Saaremaa valsist» ning Euroopa Liidu lipu vehkides külarahvaga ühinev kollipere Vallatu, mis? Neetult odav igal juhul.
Lisaks publikuvaenulik lavapaigutus: teatrimaja pöördlavalt lossihoovi kohandatud tükk pendeldas kahe püüne vahet - paremal metsapilt, vasakul kollide eramu. Ei pea kolm korda arvama, kuidas käitub lapspublik, kui tegelaskond ühelt lavalt teisele tormab.
Isevärki anarhia oli platsil täiega kohal: kui laps ei näe lavale, siis kihutab ta paika, kus nägemisala vaba. «Nukitsamehe» lavastaja Neeme Kuningas möönas, et lasteväe liikumist ei mõistnud estoonlased ette näha, küll oli neil aga autoga rallimise puhuks ka varuplaan tagataskus olemas.
Varuplaan oli tagataskus ka ooperipäevade orkestril. Kehva ilma puhuks. Vastu laupäevast ooperigalat jäi Saaremaa taevase vee kätte. Vihm - see, mis pole ooperipäevalisi Tooni sõnul kunagi varem kimbutanud - tuli vastu galakontserti alla mis mühin. Orkester sai veel pool tundi enne kontserdi algust kibekiiresti lava eest kõrgemale ehk siis lavale kolitud.
Ajaks, mil noored lauljad («Nukitsamehe» metsapildiga taustatud) lavale astusid, oli vihm läinud kui käega pühitud. Gala «XXI sajandi tähed» ise küttis publiku nii üles, et vaimustunud braavo-hüüded olid kohal juba enne «Traviata» Brindisist lisalugu.
Tõsi küll, eelkõige pälvis braavotamist soomlannast sopran Taina Piira - saarlastest bariton Aare Saal ja tenor Andres Köster meelitasid omakandipublikult välja röögatuid aplause, sama juhtus ka metsosopran Juuli Lillega. (Gala juht Mart Mikk: «Tundub, et ka Juuli on Saaremaalt pärit!)
Kuhu jäi saare «ö»?
Tõenäoliselt moodustas soomlasist publik suurema osa vaatajaskonnast. Mis neil viga lossihoovi tormata, sanatoorium Meri ja Rüütli veekeskus on vanadest müüridest kiviviske kaugusel. (Nood külg külje kõrval kõrguvad hooned on endale lindilõikajaks saanud riigi tähtsaima mehe: Meri Mere ja veekeskus Rüütli.)
Soomlannale hüütud braavod olid ootuspärasedki - soome keel on ooperipäevade teine ametlik keel maakeele järel - vähemasti need kõige tähtsamad teated, mis manitsevad taskutelefone vaigistama, kõlasid esiteks eesti, siis soome ning alles seejärel inglise keeli.
Kuhu jäi aga saare dialekt? Kõige oma ö-de ja laulva kõlaga? Kõlanuks see vast ägedalt ja väärikalt. Väärikust jagus aga niigi: tänavune festival kulges rahvusooperi tiiva all. Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel oli patroon.
Kui aga viimane koos proua Ingrid Rüütliga istus vapralt algusest lõpuni esimeses reas (ehkki folkloristist esimene leedi võinuks ametialasest huvist hoopis Viljandi pärimusmuusikapeole kippuda), siis Estonia juhid Paul Himma ning Neeme Kuningas eelistasid gala aegu parteris hapnemisele vabaõhusaalist kümneid meetreid eemal asuvat välikohvikut.
Ooper käis ka puhvetis - mis peamine, lausa rahvusooper.