Armastuse aeg

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ene Rämmeld
Ene Rämmeld Foto: Pm

Jõulutunne tuli peale, kui nägin hommikul välja vaadates, et Pariis on kaetud lumevaibaga. Eiffeli torn pandi kohe kinni – ei, mitte streigi tõttu, nagu Pompidou’ keskus 23. novembrist 17. detsembrini –, vaid sellepärast, et torni lumistel treppidel turnimine oleks eluohtlik.

Torni vastas Trocaderol avatud jõululaadal müüsid aga alles mõne päeva eest eesti meeneid Arne ja Vello, kelle kogu müügitulu läheb Viljandimaal Väikemõisas asuva väikelastekodu kasvandikele kingituste ostmiseks. Minu osturõõm oli mitmekordne – sain endale lauale Eesti lipu, sain veidigi aidata lapsi, kelle vanemad on hüljanud, ja võisin peaaegu Eiffeli torni kõrval maksta Eesti kroonides! 



Aastalõpu lähenedes meenutan alati oma lapsepõlve jõuluõhtut Türil. Kuigi ametlikult oli jõulude tähistamine toona keelatud, söödi vist küll igas eesti peres sel õhtul hapukapsast ja verivorsti ning ehitud kuusepuu all ootasid kingitused.



Aastaid hiljem Tallinnas elades käisin igal aastal jõulude ajal Kaarli kirikus, mis sest, et ma pole ennast kunagi usklikuks pidanud. Puhusin mõttes juttu Kassari talumehega, kelle järgi oli Köler maalinud altari-Jeesuse, ja olin temasse ehk isegi armunud ... seda enam, et jõulud ongi ju armastuse aeg.



Nüüd käib suur osa eesti rahvast eesotsas presidendi ja valitsuse liikmetega jõuluõhtul usinasti kirikus, mis ilmselt siiski ei tähenda, et kõik on äkitselt tõsiusklikuks hakanud. Mina lähen Pariisis oma lemmikkirikusse ükskõik millal rahu otsima, mitte ennast teistele näitama. Siin linnas näeb kirikuuste taga tunglemist ainult siis, kui seal toimub mõni huvitav kontsert, aga jõuluajal on neid üsna palju.



Enne jõule tehtud tänavaküsitlused näitasid, et majanduslanguse ajal ei pinguta prantslased kingituste ostmisega üle. Põhirõhk pannakse traditsioonilisele pidulikule õhtusöögile, sest kus maailma otsas prantslased ka ei elaks, jõuluõhtul püütakse ikka tulla vanematekoju.



Mitu tundi kestva pidusöömingu (hanemaksapasteet või austrid, jõulukalkun, -part või -hani jne) järel arutatakse läbi kõik lõppeva aasta sündmused. Prantsusmaal on kirik riigist lahutatud, mis muu hulgas tähendab, et riigiasutuste akendele pole lubatud välja panna püha perekonna kujutisi.



Seevastu ehitud jõulukuuski hakkab silma igal pool. Kogu linn on juba detsembri algusest täis kulda ja karda ning suuri bulvareid palistavaid puid kaunistavad värvilised lambid, mis tänavu pidavat olema eriti energiasäästlikud.



Mitmekorruselises müügikeskuses Forum des Halles on tänavu välja pandud hiigelsuur jõuluseade «Jardin Imaginaire», mis oma suurejoonelisuses võtab hingetuks ka täiskasvanud, lastest rääkimata. Jalutades kokku seitse kilomeetrit mööda muinasjutulist aeda, võib kuulata linnulaulu ja lehtede sahinat, ja kõik see kokku tekitab tunde, nagu oleksid sattunud unelmatemaale.



Mis siis, et sellel maal jooksevad ringi inimesed, kes teevad veel viimaseid jõulueelseid oste... Selle võib ju ära unustada ja mõelda, et paradiis ongi siin ja praegu, selmet unistada sellest, mis ootab kusagil kaugel pilvede peal.



Soovin kõigile eestlastele rahulikke jõule ja tujuküllast aastavahetust! Loodame üheskoos, et aasta 2010 tuleb parem kui eelmine ja nii aina edasi.

Märksõnad

Tagasi üles