Legendaarset näitlejannat Velda Otsust on läbi aegade ümbritsenud saladuste loor ja eriline aura, sest homme 90. sünnipäeva tähistav näitlejanna on lavakarjääri algusest saadik ajakirjanduse ja kolleegidegi suhtes kinnine olnud.
Juubilar Velda Otsus saladus eesti teatrimälus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimeseks legendiks nimetatud Otsuse salapära pole lähedasemate sõprade sõnul muud kui privaatsus ja tahtmine olla näitleja vaid lavalaudadel, mitte ajakirjanduses. Näitlejanna tuttav Eneken Priks on kunagi öelnud, et Otsuse saladus on tema põhimõttekindlus. Otsuse enda sõnade järgi: «Inimene on looja laval oma loomingus ja kõik muu on mõttetus. Kes on näinud, see on näinud ja kes pole, see on ilma jäänud.»
Rahvasuus levib ka teine legend - kui Velda Otsus laval mängis, siis särasid ta silmad nii kirkalt, et seda nägi ka Vanemuise suure saali viimastes ridades. Kes on näinud, need teavad täpsemalt. Kuid alates 1988. aastast pole Otsus kordagi lavalaudadele astunud. Samasse aega jääb ka viimane kommentaar, mille ta ajakirjanikele andis.
Ka lavastaja Voldemar Panso on näitlejanna kohta öelnud: «Kui ma peaksin Otsuse portree kirjutama, paneksin pealkirjaks «Näitleja, keda ma ei tunne».»
Otsuse lavakarjäär algas baleriinina Vanemuisest, kuhu ta sattus pärast kümmet aastat tantsuõpinguid erinevates stuudiotes. Teatrikriitik Lea Tormise sõnul on näitlejanna öelnud, et polnud tegelikult baleriin. Kuid Otsuse puhul pole see peamine, vaid temas mõjus kõik, leiab Tormis. Parimad rollid olidki Tormise sõnul need, kus sümbioosis liikumine, sõnaline osa ja laul.
Niipea kui Otsus 1932. aastal Vanemuise laval esimesi sõnalisi rolle hakkas tegema, märkis tollane kriitik Johannes Semper, et tema mängus on kargust, tagasihoidlikkust vahendites, maitsekust ja andekust.
Baleriini ja värske draamanäitleja algusaastatest Vanemuises pole Otsus tahtnud kunagi rääkida. Ometi on teada, et ta oli tollane superstaar, kelle pärast mehed rumalusi tegid ja keda naised kadestasid. Kui Otsus laval mustlastüdruk Esmeralda osa tantsis, tehti temast ka maal, mida hiljem koopiate kaupa sakslastele müüdi.
Kolleeg Heino Mandri on oma mälestustes kirjutanud: «Ta saavutas baleriini ja operetinäitlejana publikumenu, populaarsuse ja kuulsuse kohe oma lavatee alguses. Ta oli kohe staar.»
Huvitav on ka fakt, et juba noorena tantsis ta paaris hiljem kuulsaks Estonia lavastajaks saanud Udo Väljaotsaga. «Midagi erilist pidi temas kohe olema,» ütleb Lea Tormis. Otsuse viimaseks tantsurolliks jäi Sheherezade 1951. aastal, kui ta läks lõplikult üle draamanäitlejaks.
Draamateatris Velda Otsus enda sõnul lõplikult ei kohanenudki, teab Lea Tormis. Kuid Tallinnas tulid Otsusel järjest sõnarollid, mis muutusid üha suuremaks.
Avalöögiks sai Eduard Vilde «Tabamata ime», kus ta mängis kunstihävituslikku naist Lillit. Selle rollilahendusega polnud Otsus lavastaja Voldemar Pansoga ühel nõul. Otsus tahtis Lillist teha keerulisemat karakterlahendust, Panso üheplaanilisemat.
Tormis toob esile Velda Otsuse sisemiste vastuoludega naisrolle, kummalisi ja nihestatud karaktereid. Sel põhjusel nõudis Otsuse Draamateatrist välja ka kuulus lavastaja Adolf Shapiro. Eesmärgiks oli tuua Otsus üheks rolliks Noorsooteatrisse, et ta mängiks Tshehhovi «Kirsiaias» Sharlottat.
«Ma sain teada, et on olemas selline näitlejanna, kes suudaks ühendada intellektualismi klounaadiga ja samal ajal oleks väga liigutav ja kaitsetu,» ütleb Shapiro. Kui Shapiro tollal Pansole mainis, et tahab üht tunnete piiril mängivad näitlejannat, soovitas Panso talle just Velda Otsust.
«Ma vaatasin teda korra Draamateatri laval ja ei kujutanud Sharlotta rollis ette enam kedagi muud,» meenutab lavastaja. Shapiro iseloomustab Otsust justkui hüppajat, kes seadis latti järjest kõrgemale ja tahtis iga hinna eest seda ületada.
Pärast mitmeid suuri rolle Draamateatris, millest kuulsaimad Edith Piaf, Maude ja Else, teatas Velda Otsus juba 1983. aastal plaanist lavalt lahkuda. Otsuse enda sõnul on ilusaimad mälestused seotud 1977. aastal mängitud Edith Piafi rolliga. Samas oli Piafi roll ka just see, miks Otsus teatrist eemaldus - «kriitika oli kohutav». Nii tegigi Otsus kannapöörde, jättis ühel õhtul täissaali etendust ootama ja lahkus lavalt
Tema viimaseks lavatööks jäi Vanemuises Murreli «Mälu» (1988), mille lavastas «tema enda lavastaja» Ülo Vilimaa. Sarah Bernhardti elust rääkivas näidendis sai Otsuse viimaseks lavapartneriks Vanemuise näitleja Jüri Lumiste teener Pitou rollis.
Lumiste oli enda sõnul väga üllatunud, kui Vilimaa talle suure näitleja kõrval kandvat rolli pakkus ja kahtles, kas saab oma nooruse tõttu sellega hakkama. «Pidin ju mängima vana meest ja aukartus oli, kas ma olen talle üldse vääriline partner,» meenutab Lumiste.
Tegelikult ootasid Lumistet ees pärast proove konjakiklaasi taga koos veedetud pikad tunnid. «Ma mõnes mõttes isegi üllatusin, et ta minuga nii avanes ja nüüd võin kindlalt öelda, et tulisemat ja südamlikumat lavapartnerit pole mul olnud.»
Oma viimase rolli eest sai Otsus ka parima naisnäitleja aastapreemia. Kuigi paljud pidasid aastakümneid laval säranud tähe tagasitõmbumist enneaegseks, ei heida keegi seda ette, sest näitlejanna elutöö on Eesti teatriloos hindamatu.
Kogu oma lavatee salapärasse looritanud Velda otsus eelistab ka praegu avalikkuse tähelepanu alt eemal olla. Kolleegide jaoks ta homme oma 90. sünnipäeva suurelt ei tähista. Oma õnnesoovid saadavad teatriinimesed aga Velda Otsusele alati, saadavad nii need, kes on näinud, kui ka need, kes on ilma jäänud.
Palju õnne, Velda Otsus!