Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

August kahe tule vahel

Augusti tantsufestival sai väärikalt poleemilise punkti. New Yorgi tantsuloojate uue põlvkonna esinumbri John Jasperse’i töö «Just two dancers» oli sama vastuoluline nagu kogu festival, kus kohtusid kaks erinevat esteetikat: ühelt poolt artistlikkus, stiliseeritus, isegi teatav maneerlikkus, teiselt poolt püüd sellest vabaneda, kunstlikkuse eitus.

Produtsent Priit Raud seisab juba mõnda aega kahe tule vahel. Üha kõvemini kostuvad hääled, et esimest ei tohiks üle avangardse auraga Kanuti Gildi saali läve lasta, sest tants olevat «surnud».

Nad haigutavad, kui tantsib Antonio Montanile, ja laulavad nagu linnukesed oksal Hooman Sharifi dirigeerimisel, et see on kõige halvem etendus, mida nad on oma elus näinud.

Mina ei tööta maitsepolitseis. Mulle meeldib, kui Hoomani kõrval on mul võimalus näha ka Montanilet, Jasperse’it ja Alain Buffard’i.

See on sama, millest räägib Jaan Kaplinski, kui ta ütleb, et oleme liiga eesmärgipärased ja peame kõrvalekaldumisi nõrkuseks, isegi veaks. Me surume oma ahta loogika peale maailmale, selle asemel et võtta vastu, mida maailmal meile pakkuda on.

Augusti festival, Evolutsioon ja NuNorden on olnud mulle nagu katsepolügoon, laboratoorium, mille mitmekesises konsistentsis klaarub mõtlemine, selginevad ühe või teise koostisosakese plussid ja miinused - see on nagu metsas hulkumine, kust võib igal sammul leida midagi põnevat ja on alati oht ära eksida.

Postmodernistlik vaim

Kas polnud see mitte postmodernistliku tantsu suurkuju Yvonne Rainer, kes ütles juba 1960ndate keskel ei igasugusele virtuoossusele, vaatemängule, muundumisele, stiilile, maagiale, kaasahaaramisele, katarsisele - ühesõnaga kõigele sellele, mida publik oli harjunud ühelt lavale pandud tantsuteoselt ootama.

Ka John Jasperse’i dueti «Just two dancers» kohal lehvis postmodernismi algusaegade vaimu - ehkki tegemist ei ole enam kaugeltki sellesama «publikuvaenuliku» fundamentalismiga, mis on järelkajana kolinud Euroopasse.

«Just two dancers» on süntees, kompromiss kahe esteetika vahel, mitte perfektne, aga intrigeeriv. 1960-1970ndate postmodernismiga sidus seda tollane tantsuleksika (argielu stiliseerimata liigutused, korduvstruktuurid) ja ruumi hõivamise ebatraditsiooniline strateegia, selle «teisega» - publikusõbralikud «viiped» ja kohati miimiline dramaatika.

Publiku keskele, nii et suur osa vaatajatest on sunnitud istuma seljaga esinejate poole, oli paigutatud kümmekond platvormi - et erinevatel astmikel asuvaid tantsijaid korraga haarata, tuli kasutada käsipeegleid. Nii oli kindla rakursi puhul võimalik jälgida nii tantsijaid tantsimas kui ennast ja teisi seda vaatamas.

Võimalus valida ise seda, kuidas ja mida vaadata, laiemalt aga vastuhakk etteantud ruumile oli huvitav. Mulle tundus siiski põnevam tantsija kehalisuse ja pingutuse blow-up - esinejat ja publikut lahutava distantsi vähendamine, liikuva keha eksponeerimine otse vaataja nina ees.

Tantsu sõnum on tants

Ebamugavalt intiimne see ju oli - Jasperse’i nina otsast tilkus lakkamatult publiku sekka higi -, ent kujutlus tantsijast kui impersonaalsest mehhanismist, mille ülesanne on sooritada perfektselt, väsimuse tundemärke ilmutamata, etteantud ülesandeid, sai veenva alternatiivi.

Animaator Priit Pärn on ütelnud vastuseks küsimusele - mida tahate oma filmidega öelda? - umbes nõnda: kui ma tahaksin midagi konkreetset öelda, siis ma ütleksin, kohe ja praegu, ega hakkaks sellise tühja asja pärast filmi tegema.

Sama võiks kosta ka John Jasperse. Tantsu sõnum on tants ise. Hea tants on see, mis tekitab assotsiatsioone, jätab lahti erinevad tõlgendusvõimalused - see on mõtlemine kehaga kõige laiemas mõttes.

Kui läheneda Jasperse’ile sellest vaatevinklist, on tegemist huvitava mõtlejaga, kes andis oma panuse tantsufestivali õnnestumisse ja kellega tahaks edaspidigi kohtuda.

Tantsufestival

John Jasperse

«Just two dancers»

Esitajad John Jasperse ja Juliette Mapp

Kanuti Gildi saalis 30. augustil

Tagasi üles
Back