Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
Läinud nädalavahetus kustutas eesti elavate kirjanike nimekirjast Rudolf Rimmeli nime. Tema lahkumine elust - üks statistiliselt nii sageli korduv suitsiidijuhtum - oli liig kirjanduslik, et olla tõsi, ja esti poolest äärmuslik, et väärida kirjandust.
Oma viimses pöördumises aimub märtri meeleheidet, kuigi vaevalt, et seda võimalust ta ette nägi. Ennast ja tragöödiaid müüv ajakirjandus haaras sellest otsekui õlekõrrest.
Miskipärast meenus kohe Juhan Viidingu lahkumine 1995. aasta veebruaris. Eesti oli ka siis teelahkmel, pinged äärmuseni üles köetud. Viidingu üht toonast sõnavõttu tõlgendati prohveti karjatusena, millest pööbel ei tahtnud hoolida. Tema vabasurmas nähti hoiatust.
Seesama näib korduvat Rimmeli puhulgi.
Luuletaja tundlikkus on iga rahva õnn, aga luuletajale endale tähendab see kannatusi. Kuuekümnendate «kassetipõlvkonda» kuuluv Rudolf Rimmel oli suur luuletaja, igati vääriline oma põlvkonna esindaja, kelle viljastav pikk vari on ulatunud mõjutama tänastki luuleilma.
Mõelgem kas või teistele tema põlvkonnakaaslastele, Runnelile, Rummole, Traadile, Kaplinskile, Luigele. Ikka võetakse neist mõõtu. Nemad kannavad klassika kuldset, kuid samas ka painetest, ootustest küllastatud koormat.
See põlvkond kehtestas «tundlikkuse kreedo», kui soovitakse tänapäeva slängis seda väljendada - siis «poeetilise nulltolerantsi».
Mitte midagi ei jäänud enam märkamata, kõik, kogu elu, rohulibledest filosoofiateni, künnivagudest võimukoridorideni selitati luulesõelas. See luule oli tõekuulutaja, sageli liivilik kannatusluule, sealsamas peiarlikult hõiskav ja vemmalvärsilik.
Rimmeli luules on olnud kõike seda: armastuse kirge, satiiri, südantlõhestavat valu, kõrgelennulist paatost ja lihtsat lüürikat. Temas oli tõepoolest nii kreedot kui nulltolerantsi. Aga ta oli ka õpetaja. 1976. aastast kuni 1995. aastani teenis ta truult kirjanduslikku tulevikku ajakirjas Noorus.
Kõigist, kes sealt läbi käisid, talle oma luuletusi viisid, ei saanud ise kirjanikke. Aga nad moodustavad nüüd lugejate avangardi.
Nad kannavad endas Rimmeli jälge, tema kompromissituid ütlemisi, tõeotsinguid, südamevalu. Nemadki on sotsiaalselt tundlikud - omadus, mida ei pärita, vaid mida saadakse eeskujude kaudu.
Sain aastaid Rimmelilt kirju, mõnikord rääkisime telefonis. Pidime millalgi kohtuma, viimati oli see vist küll aastate eest Kirjanike Liidu koosolekul.
Teadsin, et Aita Kivi oli olnud Rudolf Rimmeli üks «kasvandikest». Nüüd helistasin talle.
See, mis Aita vastas, on siin: «Rudolf Rimmel kuulus nende väheste inimeste hulka, kelle jaoks aated ja eesmärgid on tõepoolest ja kõrvalseisjalegi tajutavalt kõrgemal kõigest isiklikust.
Tema pühendumine algajate autorite tekstidele ja nende inimlikele muredele, tema põhjalikkus ajakirjale oma tekste pakkunute kirjadele vastates, oskus sisendada lootust oli ainulaadne ja imekspandav. Elus paraku väga harva ette tulev.
Usun, et kunagine Nooruse kirjandusklubi kujundas ja mõjutas olulisel määral kõiki oma liikmeid. Nii võlgnen ka mina Rudolf Rimmelile tänu loomingulise innustuse, suunamise ja ajakirjandustööle sattumise eest.»
Meid ühendavad võla- ja tänutunne. See jääb ka saatma Rimmeli Rutsi lahkumist.