Kivisildnik, päike läheb õhtul looja!

Ahto Muld
ajalehe KesKus raamatukoi

Mina kui Kivisildnikust tunduvalt vanem inimene tean seda noormeest eelkõige tema lohaka kõnnaku järgi Eesti Televisiooni lõpututes koridorides, kust pole veel ükski inimene terve mõistusega tagasi koju läinud.

Kivisildnikul on käes pudel õlut (A. Le Coq, kuna ta ei toeta Saku monopoli invasiooni) ning seljas särk, millele on trükitud teise teisejärgulise luuletaja, Juku-Kalle Raidi luuletus: «Suur on alaarenenud väike.» Mida ta selle maikaga öelda tahab, on jäänud hämaraks, nagu kõik muugi, millega Kivisildnik tegeleb. Näiteks sport.

Kivisildnik ei üllata

Väidetavalt olla see noor inimene Eesti meister mingis hellprehtis, mille näol olevat omakorda tegemist ühe agressiivsust arendava arvutimänguga.

Miks see mind ei üllata?

Kivisildnik pole agressiivne mitte ainult spordis, vaid ka kirjanduses - selline on spordi laastav mõju igale usuteadusi tudeerinud, kunagi nii naiivsele ja päikeselise naeratusega indiviidile. Kahjuks - nagu agressiivsus arvutimänguski - ei suuda Kivisildniku luuleline ja eluline agressiivsus kellelegi tõsiselt kahju tekitada. Kivisildniku viimane raamat «Päike, mida sa õhtul teed» (Sven, vastus on tegelikult selle artikli pealkirjas) kubiseb sportlikest mängudest, mida oleks kõige asjakohasem ja kontekstitruum jälgida kusagilt staadionitribüünilt või hokisaalist.

Näiteks väljendid «on ikka inimesel visadust» või «advokaadi arve» või «täna on B ilm» või «täna ei ole aega kirjutada» või «ja mu raamaturiiulil olgu aukohal pesapallikurikas» räägivad teisejärgulise rahvasportlase täitumatutest unistustest tippspordialal, mida ei ole veel väljagi mõeldud, ent mida diletant juba olümpia-alana ette kujutab.

Vaba-aja-luuletaja

Selline see luule juba kord on. Joostes kuutekend meetrit, unistab iga Kivisildniku-taoline poeet kahe tuhande meetri läbimisest viie meetri ajaga.

Füüsiliselt on see võimatu, aga seda ei maksa luuletajatele seletada.

Suhtudes kriitiliselt kõikidesse Eestis trükitud luuletustesse, peame kurbusega ikkagi veel kord (kordus on artiklisse sisse arvestatud) tõdema, et ka Kivisildnik on peale sporditegemise vabal ajal luuletaja (nagu ilmselt ka Nool või Veerpalu) ning kasu ei ole sellest ühelgi targal inimesel, välja arvatud ehk kasiinos mänginud tark majandus-kultuuriline ime Viiol või mõni lihtne maksumaksja, kuna Sven pole viimase seitsme aasta jooksul saanud kultuurkapitalist õnneks ühtegi rubla raha, kroonidest rääkimata.

Ja sellest hoolimata luuletab.

Mis omakorda tõestab, et sisuliselt ei ole kultuuri doteerimine üldse vajalik.

Kivisildniku teksti ja rahvaspordi vahel on katkematu seos. Nii nagu rahvasportki, evib Sven tekst ebajärjekindlust ning teatud kirjeldamatut aeglust, millest saavad aru ainult need inimesed, kes on suutelised kahepoolse kopsupõletikuga ümber Viljandi järve jooksma.

Ja mis siin imestada? Kunagise kiire eluviisi on vananev Sven vahetanud Sanga talu peremehe tänamatu elukutse vastu, mis lubab meile omakorda puskarihõngulist hambutut naeratust ning looduslüürikat juba lähimas tulevikus.

Ent edasi? Kuidas suhtuda amatöörsportlasesse, kes pole osanud riigilt isegi koondise raha välja kaubelda? Ainult kirjeldamatu põlgusega. Kõik pooletoobised tegelased saavad selle kätte, ainult Kivisildnik ei oska. Nagu oma raamatutes, on Sven ka elus selline revolutsionäär, kes pole suutnud korraldada ühtegi tõsiseltvõetavat revolutsiooni.

Seegi on liialdus.

Ma usun kurbusega südames, et Sven pole suutnud isegi kedagi mõjutada lihtsa telliskiviga kultuuriministeeriumi kahte ülejäänud akent sisse viskama.

Kui meie proletaarne ja Euroopa-vastane luule jääb nii nõrgale tasemele, ei saa teha midagi muud, kui hääletada Euroopa Liidu poolt ning kutsuda meie kirjandusmaastikule trobikond Läti punaseid kütte, kes avaldavad viimasel ajal vähemalt Laabanit.

Et õigustada loo algust, soovitan ma Svenil korralikult mässama õppida ning siis uuesti proovida. Lüürikaks pole ta niikuinii võimeline.