Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kodu keset linna», TV 3, argipäeviti kell 19.35
Kodumaistel draamasarjadel on lakkamatult viltu vedanud. Tõusiklik «Salmonid» jäi suurest publikumenust puutumata, sürrealistlik «Armastuse kahurid» ei püsinud ekraanil kuigi kaua, krimiteemasse kalduvad «V.E.R.I» ja «Waba Riik» jätsid suured massid lummamata, ootusterohkelt alustanud «Kired» jäi välismaa seriaalidele kindlalt alla.
Läbikukkumiste põhjuseks oli elukaugus ja kunstlik konstrueeritus, enamikule televaatajatele võõrad tegelased ja elustiil ning isiklike kokkupuudete nappus. Aastal 1993 alustanud «Õnne 13» on nad kõik üle elanud tänu inimlähedusele, tuttavatele karakteritele - Laine-suguseid, Alma-taolisi ja Allani koopiaid on kohanud küll iga televaataja.
Usutavasti saab ka TV 3 uue seriaali puhul ellujäämise kriteeriumiks telepubliku võime end tegelastega samastada ning esimesed osad on ses suhtes paljulubavad. Keskealine ärimees ja tema uus noor naine. Naise vallaline, meesteprobleemidega kimpus sõbratar ja suvel saaliadministraatorina töötav koolitüdruk. Ainult võttepaigad-dekoratsioonid on ebausutavalt steriilsed ja lagedad, klantspildikodu ei tekita muljet, et seal ka päriselt elatakse. Erinevaid võttekohti on ühes osas liialt vähe, ka montaa kipub venima, ning seetõttu kannatab terve sari.
Stsenarist Kerttu Rakke oli sarjategijail julge valik, sest tema seniilmunud teoste põhjal otsustades on tal annet kõige muu kui siivsa kogupereseriaali jaoks. Eelarvamusi murda on üldjuhul raske, aga võimalik, ning sama stiili hoides peaks Rakke sellega toime tulema. Kui ta sündmustikku vaid üle tõepärasuse vindi ei keeraks.