Huvitaval kombel muudab vabaduse taotlus teie filmi peategelase inimeseks, kellesugust ükski isa ei taha pojaks ja ühegi tütre isa ei taha oma tütrele peigmeheks.
See sõltub isadest. Minul ei oleks midagi selle vastu, kui mu väimees oleks selline.
Või ma peaksin seda olukorda huvitavaks (naerab).
Ja kui kaua te suudaksite seda huvitavat olukorda taluda?
Igaühe puhul võib loota, et toimub isiksuslik areng.
Ma tahaks anda eluõiguse ka teistsugususele: kui kõik oleks kangesti kohusetundlikud ja vastutustundlikud ja ühemõtteliselt korralikud kodanikud, oleks see jube tüütu. Pealegi, meis kõigis on ka see impulss, et me ei taha kogu aeg kulpi lüüa. Äkki on Fredi vaadata vabastav?
Kas teile ei tundu, et selliseid vastutustundetuid boheeme nagu Fred on viimasel ajal päriselus palju juurde tulnud?
Mingi tendents selles suunas kahtlemata on. Ühest küljest võib seda käsitleda lodevuse kasvuna, aga teisest küljest on see võib-olla positiivne.
Isiksuse struktuuris on minu andmetel selline aspekt nagu superego. See on minaülene kontrolliv mehhanism, mis kujuneb välja varases lapsepõlves, põhiliselt vanemate käskude ja keeldude kaudu. Sageli on superego lapse suhtes sadistlik: lapsele on piirangud kehtestatud vägivaldselt. Seetõttu muutuvad paljud neist neurootiliseks ja hilisemas elus kannatavad rohkelt, sest nad tajuvad kogu aeg ahistust. Sotsiaalne surve sunnib neid tegema asju, milleks nad ei ole vabatahtlikult valmis, ja sedasi tekib väga palju pingeid.
Suhe superegosse, mis toimib alateadlikult, peaks lõdvestuma: et inimene hoomaks, et ta on vaba kõike tegema. See, mis peaks teda piirama – et ta säilitaks inimnäo –, peaks olema südametunnistus, mille kasvamist ja arengut peaks ühiskond soosima.
Selles plaanis on hea, kui ühiskondlike normide surve ehk superego intensiivne, sadistlik kontroll lõdveneb, nii et inimesed muutuvad leebemaks, ka lodevamaks. Usun, et selline paratamatu protsess kestab põlvkondi. Minu käsitluse järgi on see positiivne liikumine.
Kui seda liikumist kitsalt vaadata, võib see tõepoolest viha tekitada. Aga siis tasub vaadata enda sisse, et äkki võin ma olla väga intensiivselt opressiivse (alla suruva – P. P.) superego kütkes (naerab).
Olgu, oletame siis, et olen opressiivse superego kütkes, aga teie ei ole. Me teeme intervjuud ja oleks jube jama, kui te ütleks, et ah, käi põrgu, ma enam ei viitsi rääkida, ja jalutaks minema. Nii ei saa ühiskonnas ükski asi tehtud. Sama on Fredidega: nendega ei saa ju koos midagi teha, ja seda ka teie film näitas.
Nendega saab koos eksisteerida, aga nende peale ei saa loota, usaldada neid ei saa.
Selles häda ongi! Sest elu tugineb ju usaldusele ja kokkulepetele. Kust teil tuli huvi niisugusel teemal film teha?