Veiko Õunpuu tajub, et valitseb pärisorjus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vaimne vabadus tuleb läbi kompromissituse: Veiko Õunpuu ei lase isegi hiigelsuurtel ja tugevatel jõududel end valitud teelt kõrvale lükata.

FOTO: Peeter Langovits

Tunnustatud filmirežissöörile meeldib vanade maalikunsti meistrite põhjalikkus ja pühendumus: pool aastat ei maganud naisega, neli kuud ei söönud liha, kuu aega hoidsid kätt kipsi sees ja kui maalima hakkasid, lõid kipsi puruks – et käsi oleks tundlik.

Õiget kaadrit jahtimas: kunstiülikoolis õppides jõudis Veiko Õunpuu veendumusele, et suudab küllaltki hästi tajuda pildil kompositsiooni. Fotol loomehetk «Free Range'i» võtetelt.

FOTO: Jarand Rorgemoen, Maxim Mjodov

Mõttes mehed: Veiko Õunpuu ja tema filmi «Free Range» peaosalist, noorkirjanik Fredi mängiv Lauri Lagle.

FOTO: Jarand Rorgemoen, Maxim Mjodov


Me pole režis­söör Veiko Õunpuuga rääki­nud Kuressaare linnuse vallikraavi ääres John Bulli pubi terrassil tema uuest filmist veel kümme minutitki, kui erimeelsused kooruvad ereda suvelõpu päikese all päevavalgele.

«Ma saan aru, et te räägite kõigi nende inimeste nimel, kellele see tegelane on vastumeelne,» lausub Õunpuu, viidates mu vaenulikkusele tema uue, tuleva nädala lõpus esilinastuva mängufilmi peategelase, täielikult vastutustundetu Fredi suhtes. Ja lisab: «Ma ei tea, kuidas avada nendele inimestele seda filmi nii, et nad tahaksid kinno minna...»

«Väga lihtsalt!» teen Õunpuule ettepaneku: «Öelge neile, et vaadake kinos tegelast, kes teile ei meeldi – siis teate sellistest hoiduda!»

Tunnistan ausalt: ma ei usu päriselt Õunpuud (41), «Sügisballi» ja «Püha Tõnu kiusamise» režissööri, igatahes mitte lõpuni ja jäägitult. Ma ei usu, et teda painab tõsimeeli küsimus, mismoodi võimalikult palju inimesi kinosaali meelitada. Jah, ta tunnistab küll meie ligi kahetunnises vestluses, et talle meeldiks populaarsus, aga ei jäta põhjalikult selgitamata, miks ta ei saa populaarsuse nimel teiste inimeste soovide ja maitse järgi midagi luua. Õigemini, miks sel juhul loomingust head nahka ei tuleks. Ta annab endale aru, et teeb filme, mida paljud peavad imelikuks.

Peagi linastuv «Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest» ei ole samuti harilik linateos. (Eks seda lase aimata juba pealkirigi...) Kuigi lugu iseenesest käivitub lihtsalt: lehetoimetuses arvustusega käki kokku keeranud Fred kaotab töö päeval, mil ta tüdruksõber teatab, et ootab last; ja kui Fred ütleb, et otsustab hakata kirjanikuks, küsib tüdruksõbra isa, noormehe vallandanud peatoimetaja: «Mis me sööme, riime või? Millega sa kavatsed naist ja last ülal pidada?» Asja iva – ja häda! – on selles, et Fred võib küll olla kirjanikuna andekas, aga päriselus on ta tüüpiline... tabavaim sõna tema kirjeldamiseks oleks vene keelest laenatud «pohhuist».

Aga Õunpuu põhiküsimus on hoopis selline: kui vabad me saame olla, ilma teistele viga tegemata?

Ja huvitav, kas Õunpuu, küsimuse püstitaja, on ka vaba või mitte?

Ausalt öeldes oleks tahtnud teie filmi peategelasele paar korda sisse sõita, füüsiliselt. Ta on vastutustundetu joobar, lisaks naise suhtes vägivaldne. Kas minu selline tunne tuleb teile üllatusena?

Ei tule. Filmi peategelane on taotluslikult antikangelane, lodevate elukommetega boheem. Ma ei pane imeks, et ta selliseid reaktsioone tekitab.

Aga teie enda suhtumine sellisesse tegelasse ei ole sugugi kriitiline. Miks?

Ma ei taha kedagi hukka mõista. Ma ei mõista hukka isegi neid karaktereid, kelle suhtes võiks orgaaniliselt olla antipaatia. Ma otsisin [filmis vastust küsimusele], kuidasmoodi vaba olla, vaba sotsiaalsetest normidest ja moraalsetest kaalutlustest, vaba tegema seda, mis pähe tuleb – ja mis sellest saab.

Huvitaval kombel muudab vabaduse taotlus teie filmi peategelase inimeseks, kellesugust ükski isa ei taha pojaks ja ühegi tütre isa ei taha oma tütrele peigmeheks.

See sõltub isadest. Minul ei oleks midagi selle vastu, kui mu väimees oleks selline.

Tõsi ka või?!

Või ma peaksin seda olukorda huvitavaks (naerab).

Ja kui kaua te suudaksite seda huvitavat olukorda taluda?

Igaühe puhul võib loota, et toimub isiksuslik areng.

Ma tahaks anda eluõiguse ka teistsugususele: kui kõik oleks kangesti kohusetundlikud ja vastutustundlikud ja ühemõtteliselt korralikud kodanikud, oleks see jube tüütu. Pealegi, meis kõigis on ka see impulss, et me ei taha kogu aeg kulpi lüüa. Äkki on Fredi vaadata vabastav?

Kas teile ei tundu, et selliseid vastutustundetuid boheeme nagu Fred on viimasel ajal päriselus palju juurde tulnud?

Mingi tendents selles suunas kahtlemata on. Ühest küljest võib seda käsitleda lodevuse kasvuna, aga teisest küljest on see võib-olla positiivne.

Kuidas küll?

Isiksuse struktuuris on minu andmetel selline aspekt nagu superego. See on minaülene kontrolliv mehhanism, mis kujuneb välja varases lapsepõlves, põhiliselt vanemate käskude ja keeldude kaudu. Sageli on superego lapse suhtes sadistlik: lapsele on piirangud kehtestatud vägivaldselt. Seetõttu muutuvad paljud neist neurootiliseks ja hilisemas elus kannatavad rohkelt, sest nad tajuvad kogu aeg ahistust. Sotsiaalne surve sunnib neid tegema asju, milleks nad ei ole vabatahtlikult valmis, ja sedasi tekib väga palju pingeid.

Suhe superegosse, mis toimib alateadlikult, peaks lõdvestuma: et inimene hoomaks, et ta on vaba kõike tegema. See, mis peaks teda piirama – et ta säilitaks inimnäo –, peaks olema südametunnistus, mille kasvamist ja arengut peaks ühiskond soosima.

Selles plaanis on hea, kui ühiskondlike normide surve ehk super­ego intensiivne, sadistlik kontroll lõdveneb, nii et inimesed muutuvad leebemaks, ka lodevamaks. Usun, et selline paratamatu protsess kestab põlvkondi. Minu käsitluse järgi on see positiivne liikumine.

Kui seda liikumist kitsalt vaadata, võib see tõepoolest viha tekitada. Aga siis tasub vaadata enda sisse, et äkki võin ma olla väga intensiivselt opressiivse (alla suruva – P. P.) superego kütkes (naerab).

Olgu, oletame siis, et olen opressiivse superego kütkes, aga teie ei ole. Me teeme intervjuud ja oleks jube jama, kui te ütleks, et ah, käi põrgu, ma enam ei viitsi rääkida, ja jalutaks minema. Nii ei saa ühiskonnas ükski asi tehtud. Sama on Fredidega: nendega ei saa ju koos midagi teha, ja seda ka teie film näitas.

Nendega saab koos eksisteerida, aga nende peale ei saa loota, usaldada neid ei saa.

Selles häda ongi! Sest elu tugineb ju usaldusele ja kokkulepetele. Kust teil tuli huvi niisugusel teemal film teha?

Ma irvitasin «Püha Tõnu kiusamisega» ühte tüüpi mentaliteedi üle – pime karjerism, robotlik hedonism... Mu kõrvu kostis palju, et ma viitan «Püha Tõnuga», et makromajanduslikus plaanis kontrolli alt väljunud spekulatiivne kapital teeb, mis tahab, ja üks selle tagajärg on umbne konsumerism, mis nüristab inimesi, aga ei ütle, mis on väljapääs! Mõtlesin sellele pikalt ja nii sündiski Fred. Ta ei taha kuidagiviisi jõuda sellesse universumisse, mille moodustab «Püha Tõnu».

Mulle jäi Fredi protest praeguse ühiskonnakorralduse vastu kõrvu lausega, et tööandjad on värdjad, kes temast elumahlad välja pigistavad, ning ta ei taha jätta samasugusesse olukorda maha oma järglasi.

Inimene, kes üheksast viieni teeb tööd, paneb sisuliselt 90 protsenti oma ärkveloleku ajast, oma vaimsest ja füüsilisest energiast selle alla. Ja mis on tulemus? See on kellegi teise kasum, majanduslik heaolu, millega ta ei oska midagi targemat peale hakata, kui tuleb Georg Otsa spaasse ja laseb oma pekki mudida. Selline olukord on mu meelest perversne. See on minu meelest kergelt pärisorjus.

Olen aru saanud, et teile ei meeldi olukord Eestis, Euroopas, arenenud riikides. On nii?

Mulle ei meeldi see, kui nn heaolu tuleb teiste inimeste arvelt. Kui inimesed söövad inimesi.

Töö tegevusena, mille vilju oled võimeline ise nägema, millest on kasu ülejäänud inimestele ja sulle ka, on üdini positiivne. Aga säärast tööd peaaegu et ei esine. Töö praegusel kujul on pealesunnitud. Inimesed on võõrandunud oma töö viljadest. Kui oled valgustunud inimene, võid ju mõelda, et näiteks kassiirina Konsumi poes vahendad kaupu inimestele, ja kui teed seda veel viisakalt, annad teistele hea tunde. Aga kui sa ei ole valgustunud, siis rügad miinimumpalgaga ebardlikult pikki vahetusi, istud koledas majas, lased mõttetult süsivesikuid ja suhkrut ja plastmassi täis kaupu aparaadist läbi ja lükkad neid mornidele inimestele, kes kahmavad need kaasa.

Sa oled nagu masin. Mis töö see on?! Aga seda serveeritakse positiivsena, et on tööandjaid, kes loovad töökohti, ja sa saad nende töökohtade vahel valida ja niiviisi ennast teostada – milline värdjalik retoorika! Kui tahad seda töökohta saada, pead saatma CV ja motivatsioonikirja, kus pead veel näitama, kui väga sa seda vastikut rutiinset tööd tahad. Ühesõnaga, sa pead valetama. Sa kohtud ettevõtte personalijuhiga, pead võtma omaks valetava lähenemise, näitama võltsentusiasmi – minu arust on see täiesti võigas. Pole ime, et inimesed on õnnetud.

Teine strateegia on see, et omandad väga hea hariduse, saad aru, milles süsteem seisneb, sihid struktuuri keskmise või ülemise astme peale, mängid seda mängu kaasa, ja seejuures pead endast hästi mõtlema. See on samuti keeruline. Aga sa võid sihtida ka täitsa tippu ja mingite mahhinatsioonidega ajada kokku kapitali, nii et võid ise Maxima püsti panna ja sellest kasu saada. Kuid see ei ole ka hingele eriti meeldiv olukord.

Kas teie olete vaba?

Ma ei ole vaba, sest ma ei ela ühiskonnast väljaspool. Ma toimin ikkagi mingil turul: pean mõtlema oma filmist kui kaubast, esitama taotlusi, arvestama. See ei ole tappev, aga see ei ole alati ka mugav.

Kuid mu tegevus võimaldab mulle vaimset vabadust. Ma olen õnnistatud olekus, sest saan oma elukäsitlust serveerida filmina ja tutvustada oma seisukohti lootuses, et kriitiline mass inimesi mõtleb nende asjade peale ning ühel hetkel tekib väike nihe ja elu muutub elutervemaks. See lootus on võib-olla rumal, aga üks inimene ei saagi endale väga suuri messiaanlikke lootusi panna.

Kas elate Saaremaal Sõrve sääres osalt seepärast, et olla palju valetavast pealinnast võimalikult kaugel?

Ei, see ei ole seotud sellega, et pööran ühiskonnale selja. Saan siin endale lihtsalt suurema hulga ruutmeetreid võimaldada. Mulle meeldib suur tuba ja et saab paljajalu astuda muru peale. Siin on mõnusam elada, kuigi sotsiaalses ja kultuurilises mõttes on siin igav – kultuurisündmuste mõttes toimub saarel väga vähe sellist, mida olen harjunud hea ajaviitena hindama.

Kuidas on teil õnnestunud saada režissööriks, olemata seda ala sekunditki kuskil õppinud?

(Mõtleb ligi minuti.) Ma ei taha ülbe näida, seepärast pean oma sõnu valima...

Ma olen filmitegemist kõrvalt palju vaadanud ja selle üle palju juurelnud ning püüdnud aru saada, et kui mulle miski meeldib, siis mis mulle meeldib, ja seejärel katsetanud. Ma olen õppinud seda asja võib-olla kauem kui mõni inimene koolis. Aga ma olin nii arg, et ei julgenud filmikooli minna. Esiteks kartsin, et ma ei saa sisse, ja teiseks, et kui sisse saan, siis minu andetus ja võimetus midagi tähelepanuväärset teha saab kohe ilmseks. Seepärast hoidsin tagaplaanile ja püüdsin end sättida olukordadesse, kus filmitegemist näeksin ja saaksin sellele tasapisi oma tempos pihta.

Mingil hetkel tekkis tunne, et nüüd võiks juba üritada. Mitu head asja langes kokku: olin põgusalt kunstiülikoolis käinud ja õppinud enda arvates küllaltki hästi tajuma pildi kompositsiooni, koolitanud silma tähelepanelikuks. Enne seda olin küllalt pikka aega kirjandusest huvitatud. Mul oli välja kujunenud mingi keelekõrv. Ja siis sattusin noorte režissööride seltskonda, kuhu kuulusid Rainer Sarnet, Marko Raat, Arbo Tammiksaar, samuti Taavi Eelmaa ja Andres Maimik, kellega läbikäimine arendas minus mingeid omadusi. Olin selleks ajaks Maimiku ja Rain Tolgi ettevõttes Kuukulgur Film teinud hulga reklaamfilme ja asjale tehnoloogiliselt pihta saanud. «Tühirannaga» katsetasin nalja vormis midagi, ja kuna see ootamatult hästi vastu võeti, siis jätkus julgust «Sügisballi» teha.

Teie «Püha Tõnu kiusamine», aga ka nüüdne «Free Range» on ikka väga teistmoodi filmid võrreldes sellega, mida kinolevi on harjutanud inimesi vaatama. Kas olete kindel, et inimesed teie filmidest ikka aru saavad?

Mul on tunne, et kõik ei saa aru. Arvan, et enamik inimesi vaatab filme meelelahutuslikust aspektist: lihtsalt tõmbavad stepsli mõneks ajaks välja ja lasevad mingil Rambol ragistada. Aga on ka inimesi, kes vaatavad filme teistmoodi ja keda tüütab skemaatilisus, nii et kohe filmi alguses on tuvastatav, kuidas film lõpeb.

Neile on huvitav see, kuidas neid ära petetakse, kuidas nende ootustele päriselt ei vastata või vastatakse ainult natuke. Minu filmid on vist sellistele vaatajatele. Millest on iseenesest kahju. Sest populaarsus meeldiks mulle väga – see oleks kasulik majanduslikus mõttes ja see oleks muidu ka meeldiv, kui tead, et su filmid lähevad korda paljudele. Aga küllap mu filmide ülesehitus, aga võimalik, et ka ideeline tasand tekitab osas vaatajais barjääre.

Miks tahate tingimata teha teistmoodi filme?

Ma pean jälle ettevaatlikult väljenduma...

Häda on selles, et meie filmide eelarved on nii väikesed ja meie inimeste võimalused töötada ühe filmi juures nii kaua, et see kõik mõjuks orgaanilisena, on samuti säärased, et me ei saagi teha klassikalisi filme. Seega tuleb mõelda, kuidas teha väikese rahaga niiviisi, et tulemus saaks orgaaniline ja usutav.

Vähe sellest: mul on ka endal ambitsioon teha uuenduslikku kino, otsida uusi lähenemisi, et oleks põnev – pean ennast ikkagi kunstnikuks.

Isegi kui meil oleks paar täiesti professionaalset stsenaristi, kes kirjutaksid elulise ja usutava ja kõigis detailides läbitöötatud stsenaariumi, ja isegi kui meil oleks ressursid, et film ära teha, siis ikkagi tõenäoliselt ei jääks meie tingimustes aega, et teha piisavalt proove, et töötada filmiga tõsiselt, et võtta sinna parimad näitlejad, et lihvida iga stseen filigraanseks. Ja isegi kui me saaksime selle filmi valmis, ei saaks sellele mingil moel eeldada rahvusvahelist edu, sest esiteks pole seal ühtegi tuntud nägu ja teiseks on film eesti keeles.

Seega peab meil olema strateegia teine, ja mul on tunne, et minu strateegia on õige: saadava rahaga on võimalik teha avangardistlikumat filmi ja ikkagi teataval määral ka huvi äratada.

Teie filmide vaatamine nõuab oskust kaasa mõelda, oskust kujundeid tabada ja neist tervikpilt kokku panna. Kas te vaatajailt liiga palju ei nõua?

Mul ei ole seda inimest kõrval, keda te kirjeldate ja kes ei saa aru. Ma ei saa teha oma tööd ja muudkui küsida selle inimese käest, millest ta saab aru ja millest ei saa, ja siis kogu aeg sättida enda asja tema järgi. Saan lähtuda ainult sellest, millest ma ise aru saan.

Teie filmi «Püha Tõnu kiusamine» on arvustustes nimetatud valdavalt segaseks. Mis tunde see tekitab, kui üks te filmidest on saanud äärmiselt raske ja keerulise eesti filmi sünonüümiks?

Ega see ole meeldiv tunne, aga mind lohutab see, et mujal maailmas on seda filmi väga hästi vastu võetud. Eks ma teadsin juba tehes, et see ei saa väga paljudele meeldida. Vähe sellest – et see ei ole väga paljudele ka arusaadav.

Miks tulistasite nii kõrge kaarega ikkagi üle vaatajate peade?

Et sellest rääkida, peab minema tagasi «Sügisballi» juurde. «Sügisball» oli ootamatult populaarne. See sattus imelikku vaakumisse: Eesti kinos oli pikk mõõnaperiood. Siis tuli Veneetsia festivali auhind ja kogu meedia tõmbas teema nii käima, et see oli lausa uskumatu. Tekkis pretsedenditu buzz. See ehmatas mind täiesti ära. Aga korraga tajusin teravalt, et võin oma halbade kalduvuste orki minna.

Mis see tähendab?

Et edu võib pähe lüüa. Ja natuke lõigi. Siis mõtlesin, et pean ennast ära päästma, pean minema obs­kuursemaks (raskemini mõistetavaks – P. P). Ühtlasi võtsin sellise teema nagu püha Antoniuse kiusamine ja mõtlesin, et tänapäevastan selle ära. Aga praegu tunnen, et võtsin endale liiga kõva pähkli, ja võib-olla liiga vara oma elus. Tegelesin sellega poolirvitavalt ja väänasin ta tagurpidi: püha Antoniuse keskmes on erak, kes võidab kiusatused, aga kaasaegse Tõnu panin maadlema selle kiusatusega, mis puudutab hea olemist, altruismi. Seejärel hakkasin vormi otsima. Võtsin eeskuju kino kuldajast, kui kino tegeles moraalsete küsimustega, ja seda laadi kopeerides tegin asja, mis funktsioneeriks mitmel tasandil. Sellisel kujul ei ole see laiatarbekaup.

Siin on kaks võimalust, kuidas läheneda kultuurile: kas kultuur on miski, mida saab endale osta samamoodi nagu jäätist ja nõuda, et kuna maksan, toodaks mulle just soovitud kaup, või teeb igaüks kultuuris oma võimete piiril tööd. Eelistan teist lähenemist. Tegutsen oma arusaamise valguses nii hästi, nagu oskan, ja kui mul õnnestub oma tegevust finantseerida, siis läheb see asi käiku ja ma isegi ei mõtle sellele, milline on retseptsioon ja tagasiside või kellele see film isegi tehtud on. Ma ei saa sellele filmi tegemise ajal kuidagi mõelda, sest mõtlen siis muudele asjadele. Lisaks tundub mulle naeruväärne hakata spekuleerima, kuidas mingid inimesed mõtlevad. Ma saan teha filmi ainult oma maitse ja arusaamise pinnalt lähtudes ning seejärel jääda lihtsalt lootma, et see tabab võimalikult palju inimesi.

Küllap on teil järgmise filmi idee juba olemas?

Ma mõtlen abstraktsest filmist, mis on ilmselt õudus kõigile inimestele, kes armastavad klassikalist filmi: abstraktse struktuuriga, erinevad stseenid, story-liinid peaaegu ei puutu kokku, kui, siis ainult inimese teadvuses mingil tasandil.

Kui kaugel olete oma ettekujutataval kunstniku arenguteel jõudnud?

Selleks peaks teadma, kuhu see areng peaks viima... Üks EKA õppejõude kasutas kord seoses maalimise kvaliteedi kasvamisega mõistet «isiksuse areng». See kiilus mu ajusse kinni. Ma polnud varem mõelnud, et loometegevus on seotud isiksusliku arenguga, on isiksusliku arengu vahend.

Nüüd mõtlen üha rohkem, et võib-olla see on nii. Sellisel juhul on see peaaegu nagu lõpmatu tee. Niikaua kui oled võimeline inimesena arenema, niikaua arened kunstnikuna. Arvan, et mul on arenguruumi kõvasti.


Veiko Õunpuu (41)

Sündinud 16. märtsil 1972

Saaremaal.

Lõpetanud Jüri keskkooli Harjumaal 1990.

Õppinud 1995 EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist, 1999 Eesti Humanitaarinstituudis kirjandusteooriat ja semiootikat ning 2003 Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti (kõik lõpetamata õpingud). Filmi alal iseõppija.

Töötanud reklaamifirmades ja Kuukulgur Filmis, kus on teinud arvukalt reklaamklippe.

Produktsioonifirmade Sugar Film ja Homeless Bob Production looja.

Filmid:

«Tühirand» (2006), Eesti aasta parim film, kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali 50 000 krooni suurune preemia parima mängufilmi eest.

«Sügisball» (2007), võitis Veneetsia filmifestivali kõrvalvõistlusprogrammi Horisondid, mis on väidetavalt suurim Eesti mängufilmile läbi aegade osaks saanud tunnustus (sellega kaasnes 20 000 euro suurune toetus filmi näitamiseks Itaalias ja Prantsusmaal).

«Püha Tõnu kiusamine» (2009), valiti Sundance’i festivali võistlusprogrammi, kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks.

«Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest» (2013), võetud Berlinale filmifestivali programmi.

Arvamus

Taavi Eelmaa

näitleja, mänginud kolmes Õunpuu filmis

Veiko Õunpuu on filmirežissöör par excellence. Ta teab, et filmi jaoks ei piisa kaamerast ja näitejuhtimisest, vaid vaja on ka mõtlejat, kes mõtleb ning kehtestab isikliku tõe reeglid ja dogma.

See nõuab juhiomadusi, tšapajevlikkust, head südant ja hirmu võitmist. Ta on seda teinud ja ta on neid omadusi näidanud ja neist on olnud võimalik õppida. See on hea, sest ainult nii on ka näitlejal võimalik ilmuda muusika ja maastiku taustale, jäädes sealjuures härrasmeheks.

Tagasi üles