Narrimütsiga idealist

Enn Põldroos

FOTO: Peeter Langovits

Kirjameestest kunstnikke, karikaturiste või kunstiharrastajaid võib eesti kultuuriloost leida mitmeid, hoopis vähe on aga kunstnikke, kes oma loomingulist annet jaganud võrdselt kunsti ja kirjanduse vahel. Kaasaegsetest meenub kohe Toomas Vint. Ja seejärel Enn Põldroos, kelle jutustajaanne on viljunud uuel sajandil kolmeks romaaniks, millest üks, «Absalon» (2011), võitis Tammsaare muuseumi korraldatud romaanivõistluse. Lisaks on kevadel 80. sünnipäeva tähistanud 1960ndate modernistliku kunstikoolkonna ühel rajajal (Sirje Helme on «Eesti kunsti ajaloos 1940–1991. I osa» (2013) iseloomustanud Põldroosi kui «karmi stiili» kunstnikku) ette näidata kolm jutukogu.

Ent vähemasti siiani näib Põldroosi eluraamatuks kujunevat pihtimuslike mälestuste ja mõtisklustega põimitud autobiograafia «Mees narrimütsiga». Kohe tekib küsimus: kumb neist? Kas tosin aastat tagasi ilmunud «Mees narrimütsiga», mille arvustuse pealkirjastasin «Põgenemine läbi pihtimuste» ja lõpetasin tõdemusega, et Põldroosi raamat on selgusele jõudmine ühest kaootilisest elust, mida on täitnud põgenemine «asjade eest, mille vastu ta on kaotanud huvi»? Või äsja ilmunud «Mees narrimütsiga», mida ei lõpeta, nagu eelmist, selgus, «et sellega on kõik minu elu sündmused toimunud», vaid hoopis «Minul on kahtlused.»?

Kahe teose võrdlus näitab, et kuigi autori enesekuvand («olen elanud kaksikelu ja ma ei tea, kummas olen tõeline») on sama, verbaliseerides 1983. aastal maalitud autoportreed – kunstniku sõnul «üks parimaid minu maalide reas» –, on uues raamatus nii laiendusi kui ka kärpeid, rääkimata teksti struktureeritusest viieks teekonnaks. Neist viimane, «Mentaalne teekond» – võetav ka Põldroosi kunsti- ja elukreedona – on tervikuna lisandunud, kuigi ka selles on vähemalt üks fragment varem ilmunust. Selleks on elamuse kirjeldus päeva seletamatust üleminekust ööks, kus on koos «rahunemine ja millegi uue kohe-kohe toimuva erutav ootus». See on võetav ka kujundina inimelu suubumisele vanadusse – üleminekule ühest seisundist teise ja seejärel viimsele üleminekule: hirm, ärevus, ootus, kuidas hakkama saada ning leppida paratamatuse silmapiiriga.

Täienduste kõrval – näiteks eelmisest raamatust märksa poeetilisem kirjeldus meheks saamisest koos Helgiga, mõned varaküpsenud lapse läbielamised, lisatud «pintslitõmbed» ema ja isa portreede juurde, pihtimuslikud ja ülemlaululikud pöördumised Rita poole («Tegelikult olen kirjutanud Ritast pidevalt, kuid nime nimetamata, nagu vanasti räägiti jõududest, mis on meist tugevamad»), Vaal-galerii isikunäituse kommentaar – võib Põldroosi uues raamatus näha ka dialoogi varasemaga. Eriti ilmekalt avaldub see juba kaanepildil. 2001. aastal ilmunud raamatu ümbrispaberil näeme «meest narrimütsiga» Tallinna vanalinnas Pikal tänaval Maiasmoka (Georg Stude) kohviku ees. Muide, Põldroosi esimene kodu oligi vanalinnas Vene tänav 17 – «seal olevat kummitanud».

Üks ta elukohti on olnud Gonsiori tänav 34, kuhu ta aastakümneid ikka veel unedes siseneb. (Nüüd, kus ma ise selles majas juba üle kümne aasta elanud, kas peaksin kartma Põldroosi kummitamas?). Uue raamatu kaanel on «mees narrimütsiga» aga ovaalses kuldraamis, kurnatud kunstnik selle all, toetumas Tartu Ülikooli juubeliks maalitud Raffaeli «Ateena koolist» lähtuvale pannoole. Kontseptuaalne on kahtlemata raamatu tagaküljel eksponeeritud tühi raam. Mulle meenutab see lapsepõlve lemmikraamatu, 1953. aastal ilmunud Juhan Kunderi «Imeliku peegli» kaant. Selle illustraatoriks oli Ott Kangilaski.

Arusaadavalt, et kõike, mida Põldroosi raamatu kohta võtsin ütelda 2001, kehtib selle laiendatud uustrüki puhulgi: et lugesin seda kui heitliku meelega idealistist hingesugulase tunnistust, et siin on terve galerii portreid kolleegidest eesti kunsti- kui ka poliitikavallast, mistõttu tuleb kahetseda, et raamatul puudub nimeregister. Ja et see on kohati halastamatult ennastpiitsutav katse uurida ja lõpuks ehk ka mõista iseend sünniajaga määratud ajastute taustal. Huvitav, et selles parunmünchhausenlikus ettevõtmises ei leidnud ma (enese)irooniat. Nõukogude režiimi absurdsust kirjeldatakse, ilkumata selle üle. Lõbusatest vahejuhtumitest jutustatakse mõnusa muhedusega. Vaimustus vaheldub juurdlemise, (enese)hinnangute, aga ka kõhklustega. Kunsti terminoloogias: realistlikku pildistikku katkestavad ekspressiivne jõulisus ja õrnad impressioonid. Kõike seda vahendatakse lühilauseliselt, mis annab kogu tekstile rahutu värvingu.

Siin ongi koht öelda seda, mis esmatrüki puhul täheldamata jäi. «Mees narrimütsiga» on fragmentides jutustatud autobiograafiline romaan. Selle kunstnikust peategelane püüab (re)konstrueerida oma tõelist mina: «Meenutades häälestud sa nagu kellekski teiseks, kes ei ole enam päris sina ise, oled pigem see, keda sa sooviksid neid kunagisi sündmusi vaatama-kuulama. [---] Tegelikult on ta see, kelleks sa oleksid tahtnud saada, kuid kes jäi sinust ometi kaugele. Võib-olla õnneks.»

Ta eluseikluseks «on olnud omal jõul väljaekslemine valede ja pettekujutluste džunglist». Aga tõedki, mille nimel elatud ja võideldud, on kas kaaperdatud või osutunud mitmetähenduslikuks. Vaidlused «kõrgete tõdede üle», mis täitsid ta mässumeelset noorust, jäävadki vaieldavaks.

Põldroosi raamatust tulvab lugejani arvukalt pilt- ja mõttekujundeid. Need üllatavad oma teravmeelsuse ja hüperboolsusega. Loetagu vaid poisi kohtumist «koloniaalkaupluses» oma esimese armastusega: «Taga paremas nurgas kõrgel pukil resideeris Tema, struumahaigelt pungis silmadega, voogavate vormide ja õlist läikiva näoga mustlasnaine. Minu silmi jõudis ta tookord hingematvalt ilusana.» Või seda, kuidas ta kujuneva kunstnikuna kiindus Tallinna vanalinna: «See linn oli veel tugevate tõrvatud köitega oma mineviku külge seotud, juhuslikud inimesed polnud teda mürgitanud.» Lugedes leian võrdlusi ja ütlemisi, mida joonin alla ja ­ääristan hüüumärkidega. Põldroos Adamson-Ericust pärast insulti: «Üks käsi ja üks jalg, nii komberdas ta ülestõusnud Laatsarusena Kunstiinstituudi koridorides.» Evakueerituna Jaroslavlis mäletab ta sõjateadete ja patriootlike laulude «lärmavat udu». Teda «on alati erutanud sihvakad naisejalad, mis puusadest hoiavad teineteisest natuke eemale, et päikesevalgus võiks läbi paista, riivates kõikide saladuste algust».

Või võtkem lausa stiiliõpikulikud võrdlused lk 52–53: (ratsanike kohta suurelt mongolite võiduajamiselt) «Siis tuiskasid sügistuulest kantud lehtede pilvena rahva eest mööda hobused, ratsanikeks lapsed. [---] Basaltnaeratusega mongolid viipasid ja noogutasid»; (pildike sõjaaegse Jaroslavli toidupoe ees) «Vene vanaeided seisid mustade kivivarjudena»; «Sõjaaja valkjashallil kafkalikul näljalagendikul kõrgusid üksikud teravatipulised tornid». Seda näitestikku võiks jätkata lehekülgede viisi. Niisugust sõnadega maalimist ja kujundlikku võimendust ei kohta eesti kaasaja kirjanduses just sageli. Põldroos on ka sõnameister.

Raamat, nagu öeldud, koosneb viiest teekonnast. Seda on Põldroosile ka õnn, «pidev liikumine õnne poole» – ja talle omaselt heitliku paradoksina öeldult: «Õnn on sinuga siis, kui õnne pole.»

Raamat

Enn Põldroos

«Mees narrimütsiga»

Eesti Keele Sihtasutus, 2013

287 lk

Tagasi üles