/nginx/o/2013/09/15/2367348t1hc3a2.jpg)
«Doktor, ma ei tea miks, aga ma lihtsalt ei naudi seksi,» ütleb Linda Lovelace 1972. aasta filmis «Sügav kurk». Praegu tundub uskumatu mõelda, et sellele 40 aastat vanale oraalseksi ülistavale komöödiaelementidega pornofilmile omistatakse ameeriklaste seksuaalkäitumise muutumises Alfred Kinsey raportite järel kõige olulisem roll.
Kes mäletab Bill Clintoni kuulsat lauset «Mul pole kunagi olnud seksuaalsuhet selle naisega», võib aduda, kui põhjalikult on «Sügav kurk» mõjutanud ameeriklaste arusaamu seksuaalkäitumise piiridest ja lubatavusest.
Film, millest sai populaarsuse ja vastuolulisuse tõttu kultuuriline fenomen, valmis mõne päeva ja tagasihoidliku eelarvega. Finantseerijateks olid organiseeritud kuritegevuse liikmed, režissööriks filmihuviline endine juuksur, kes andis endale aru, et ainsaks viisiks, kuidas temasugune saaks filme teha, on tegeleda pornoga.
Filmi peaosaline, katoliikliku taustaga Linda Lovelace, oli siis 22-aastane. Kaheksa aastat pärast «Sügava kurgu» väljatulekut avaldas ta autobiograafia «Katsumus», milles ütles lahti vabatahtlikust osalemisest selles filmis. «Igaüks, kes vaatab «Sügavat kurku», vaatab minu vägistamist,» teatas ta. Hiljem tegi Linda pornograafiavastast teavitustööd ja heitis ühte mesti selliste feministidega nagu Gloria Steinem ja Andrea Dworkin.
2001. aastal tegi nüüdseks perekonnanime Marchiano kandev Lovelace taas kannapöörde, poseerides fetišiajakirjale ja jagades autogramme kurikuulsa filmiga seotud mälestuskogule. Kes teab, millega see kõik lõppenud oleks, kui vaesuses virelenud kunagine staar 2002. aastal autoõnnetuse tagajärjel surma poleks saanud.
Hollywoodil kulus mitu aastat, et ennast koguda ja kurva saatusega Lindast film teha. Ehk on põhjus ka selles, et enamasti on pornomaailmast rääkides eelistatud tegeleda meesnäitlejate lugudega, millest üks kuulsaim on Paul Thomas Andersoni «Boogie Nights». Selge see, et meeste lood on lihtsam tee, sest publik, kes ei taha niigi näha liiga kurbi filme, ei pea mehi nõnda suureks ohvriks nagu «Lovelace’i» nimitegelast.
Amanda Seyfriedi kehastatud Linda lugu on jutustus noorest tüdrukust, kes põgeneb oma raske käega ema hoole alt mehe juurde, kelle kõrval mitte ükski lapsevanem oma tütart näha ei tahaks. Chuck (Peter Sarsgaard) teeb Lindast kiiresti seksitööstuse rahamasina, tegutsedes korraga tema abikaasa, mänedžeri ja sutenöörina.
Keegi iseloomustas «Lovelace’i» kui filmi «Mis on armastusel sellega pistmist» (1993, rež Brian Gibson), aga ilma armastuseta. Lisaksin omalt poolt, et mitte ainult armastuse, vaid ka andeta. Kui lugu Ike ja Tina Turneri hapuksläinud suhtest õilistas veel muusika, siis Linda ja Chucki lugu on märksa masendavam – töötasid ju mõlemad sfääris, mis ei eeldanud just kuigi palju tööd või ajumahtu. Seega on kinolinal nähtud maailm, mille tegelased järgivad peamiselt vaid primaarseid instinkte, üsna rusuv.
Nii pea- kui kõrvalosalised teevad head rollid ja lugu on mõjus, kuigi tuleb nentida, et «Boogie Nightsis» suutis toona veel noor režissöör Anderson näidata pornomaailma traagikat ja üksindust mõjusamalt.
«Lovelace» on huviga vaadatav ja mõtlemapaneva moraaliga film, kuid Linda Lovelace’i lugu väärinuks üldistusjõulisemat ekraniseerijat.
«Lovelace»
USA 2013
Režissöörid Rob Epstein ja Jeffrey Friedman
Alates 6. septembrist Tallinna kinodes Artis, Solaris ja Coca-Cola Plaza