Vastuolulisest ja põnevast mehest suudeti teha üliigav mängufilm

Ashton Kutcher Steve Jobsina filmis «jOBS». Foto: Kaader filmist

Kohe saab kaks aastat hoobilt ülemaailmseks menukiks tõusnud Walter Isaacsoni Steve Jobsi elulooraamatu esmatrükist. Raamat ilmus mõni nädal pärast Apple’i looja surma, mis kindlasti oli oluliseks läbimüügi paisutajaks, kuid see ei tähenda, et Isaacson oleks haltuurat teinud.

Vastupidi – on vähe biograafiaid, mis sama hästi kirjutatud oleksid ning sisaldaksid nii palju uut.

Jobs andis Isaacsonile kahe aasta jooksul enne surma 40 intervjuud, kuid väidetavalt isegi ei lugenud käsikirja enne raamatu ilmumist. Lisaks tegi Isaacson muljetavaldavalt palju tööd hulga Jobsi elus suuremat või väiksemat rolli mänginud inimestega.

Võimalik, et tänu sellele jääbki Isaacsoni raamat läbi aegade parimaks Jobsi elulooks. Kindlasti kirjutatakse neid elulugusid veel, küllap ka kriitilisemaid ja kindlasti ka ülistavaid. Siiski võrdlevad kõik tulevikus ilmuvaid teoseid Isaacsoni omaga.

Raamatu suur vari langeb paraku ka Jobsist tehtavatele filmidele.

Kinodes praegu jooksva mängufilmi «jOBS» suurim häda ongi, et see mõjub illustratsioonina – kas siis Isaacsoni elulooraamatule või siis lihtsalt pea linnalegendi tüüpi lugudele, mis laialt levivad. (Ka mulle on «usu mind» sissejuhatuse järel räägitud lugu «tuttava tuttavast», kes töötas 2006. aastal Apple’i peakorteris Cupertinos ja sattus lifti koos Jobsiga. «Mida te teete,» olevat Jobs küsinud. «Sõidan viiendale korrusele,» vastas tuttav. Jobs polevat rohkem midagi öelnud, kuid õhtuks sai ilmselgelt valesti vastanu vallandamisteate. Ma tõesti ei tea, kas seda uskuda, aga need lood näitavad Jobsi müüdi suurusjärku.)

Illustreeriva tasandiga on filmis kõik korras. Interjöörid, riided, soengud ja muud ajastut iseloomustavad detailid mõjuvad usutavalt. Ka ei ole nähtav stereotüüpne Ameerika, mille üle eurooplased üleolevalt nalja armastavad visata.

Jobsi kehastab Ashton Kut­cher, tuntud kui Demi Moore’i eksmees ja esimene inimene, kes Twitteris miljon follower’i kogus. Raske öelda, kas ta toob maailma muutnud ülikeerulise isiksuse meieni õigesti, kõiki vastuolusid edasi andes. Film keskendub Jobsi noorusele ja keskeale. Vaatajad mäletavad Jobsi samas peamiselt tema viimastest eluaastatest ja avalike esinemiste põhjal. Need olid säravad, samas oli «avalik» Jobs väljapeetud ja ilmselt esitas hästi harjutatud rolli. Igal juhul on Kutcher põhjalikult harjutanud Jobsi kõnnakut. See hakkab paiguti häirima – Apple’i tooteesitlustelt ei mäleta küll, et ta nii veidralt oleks liikunud.

Selget arengut, lugu või autoripositsiooni filmis kahjuks ei näe. Loo asemel näeme pilte, mille valik tundub juhuslikuna. Need pildikesed on tasapinnalised, skemaatilised. Tihti tundub, et nimest hoolimata pole filmi keskmes mitte Jobs, vaid Apple kui firma. Mitmed kõrvaltegelased nagu Steve Wozniak on pigem karikatuurid või klišeed, mis sobiksid teisejärgulisse teleseriaali. Läbivat intriigi ei ole, miski ei ärrita, ei haara kaasa. Tulemus on otse öeldes igav.

Kartsin illustratiivsust ka esmaspäeval ETV eetris olnud BBC dokumentaalfilmilt. Õnneks ilmaasjata.

Pilt Jobsist oli mitmekülgne ja sügav – läbi elavate inimeste, kes olid temaga koos töötanud, temaga maailma muutnud ning vahel ka väga tõsiselt petta saanud või tülli läinud. Jobsi suurus ja erakordsus tulid selgelt esile – nagu ka kärsitus, hoolimatus, konfliktsus, piiratus, rumal kangekaelsus (jätkake ise).  Aga dokki vaadanud saavad aru, et ilma nende negatiivsete omadusteta poleks võib-olla moodsaid personaalarvuteid, iPhone’i, tänapäevast muusikaäri.

Jobs oleks mängufilmi produtsendi, režissööri ja peaosatäitja röökides vallandanud. Film ise oleks valminud kaks aastat hiljem mitu korda purustatud eelarvega, tootnud hiigelkasumi ning andnud panuse kinokunsti uuendamisse.

«jOBS»

Režissöör Joshua Michael Stern, peaosas Ashton Kutcher

USA 2013

Kinodes üle Eesti

«Steve Jobs – miljardärist hipi »

dokumentaalfilm, Inglise 2011

ETVs esmaspäeval kell 22.10