Olga Temnikovalt on näitusel väljas seitse maali. Osa suuremas, osa väiksemas formaadis. Sisult ei ole siin midagi eriti keerulist – suguakti eelmängu variatsioonid ja lõpuks koitus ise.
Puhas koitus on parem kui tühipaljas loba
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees ja naine. Mees, tema keha, õigupoolest küll selle osad, mis töödel parajasti näha, olgu siis käed, nägu või peenis, on justkui trükirastri abil teostatud, aga tegelikult ikkagi aega- ja vaevanõudev käsitöö. Idee sellist mustrit kasutada pole uus, aga praegusel juhul on asja mõte ehk vastandamises.
Teostus on kohati üsna realistlik, võib-olla isegi naturalistlik, aga mitte lõpuni. Jah, mis siin ikka ülemäära ilutseda. On nagu on, ja küllap selle tõttu ei tahetagi näitusel näha nooremaid kui kuueteistkümneaastaseid.
Vaatan neid pilte ja mõtlen, miks «one night stand» – kas püsisuhtes käib see kõik kuidagi sootumaks teisti? Ei taha eriti uskuda, kuidagi ei taha. Aga tuleb tunnistada, et Temnikova tööd kokku moodustavad selge ja arusaadava terviku, olgu siis tegemist juhusuhtega või mitte. Kellele meeldib, kellele mitte, on iseasi.
Kuid kunstniku taotlus on olnud teha näitusest tegelikult sootumaks mitmeharulisem ning sofistikeeritum väljapanek, kui seda ta maalid visuaalselt otseselt ehk võimaldavadki. Nii teatab ta, et «seksuaalkäitumise skeeme kasutan kunstniku ja kunstipubliku suhtlemise metafoorina», kus prostitutsioon vastaks kunstniku tellimustöödele, masturbatsioon oleks selline situatsioon, kus kunstnik kujutab endale ette ideaalset (kunsti)vastuvõtjat, ning täiuslik armusuhe oleks siis midagi sellist, kus kunstniku ja publiku suhe toimib ideaalselt.
Praegu aga sarnanevat kunstniku ja kunstiarmastaja suhe patriarhaalse naise ja mehe suhtega, kus «meil on reaalne publik (mehed) ja meil kunstnikel (naistel) pole muud valikut kui õppida teda armastama ehk temaga õigesti kommunikeeruma». Oi, milline jutulõnga veeretamine!
Põgusagi tahtmise korral annaks seksuaalkäitumist kasutada metafoorina paljudel puhkudel, aga mis selle sügavam sisu peaks olema? Inimese seksuaalsus on oma erinevates väljendustes niigi tähendusrikas ja dominantne, et mis seda siis niisama tühja narrida.
Lisaks endale on Temnikova toonud näituse kaasautoritena galeriisse veel (:)kivisildniku ning näitleja Ilja Nartovi, kes oma töödega peaksid kunstniku teoreetilist kontseptsiooni toetama või siis vähemalt omas võtmes tõlgendama.
(:)kivisildniku 2008. aasta oktoobris kirjutatud «(:)meelis ja vjatško» mis mahub jumala seitsmepäevase loomistöö ajaraamidesse, on teravmeelne tekst, kuid raske on sellel leida selget seost nii Temnikova piltidega kui ka näituse välja käidud üldkontseptsiooniga.
Nartovi paari tööd tuli vaadata kui peep-show’d läbi tillukese ava. Oli nendel kujutatud distantsi nõudev postkoitaalne tegevus või võõrast silma lähedusse mittelubav esoteeriline ühe, jäigi mulle arusaamatuks. Seos Temnikova töödega samuti. Nagu ka kogu see «interdistsiplinaarne koostöö».
Positiivne programm võiks ülalöeldu taustal kõlada järgnevalt: Temnikoval tulnuks piirduda vaid oma maalidega. Oleks olnud selge värk. Puhas seks on parem kui asjatu loba.
Parafraseerides Tartu NAKi paari aasta taguse «Väikese pornoraamatu» lõppu, peaks ütlema: «Näitus lõpeb, aga sina – pane edasi.»
UUS NÄITUS
Olga Temnikova «One Night Stand»
Kaasautorid (:)kivisildnik ja Ilja Nartov
Tallinna Linnagaleriis 3. jaanuarini